Põllumajandus jääb maaelu võtmeteguriks

25. jaanuar 2013 AARE HEINVEE, riigikogu liige, Reformierakond

Juba järgmisel aastal algab Euroopa Liidu uus finantsperiood kestusega 2014-2020. Eestit ootab ees riigisisene arutelu prioriteetide üle, kuid Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika hõlmab kogu Euroopa Liidu majandusruumi tervikuna.

Eesti toetab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformimist, sest sellega toetame kodumaise toidukauba olemasolu ja maaelu jätkusuutlikkust.

Ühine põllumajanduspoliitika on üks kesksemaid ELi poliitikatest, mis hõlmab 43% ELi eelarvest, s.o 53 mlrd eurot aastas, millest otsetoetused omakorda moodustavad 47%. Tegemist on vana ja jäiga süsteemiga, mida vähehaaval on üritatud reformida. Igasugune toetus on turusituatsiooni moonutamine ja protektsionism. Kaasneb bürokraatia vohamine, samas erisuguste põllumajandustoetuste pakett on vägagi kirju.

Euroopa Liidu aluspõhimõtetele kohaselt peame väga oluliseks võrdseid konkurentsitingimusi ühises majandusruumis, arvestades kliima ja keskkonna tingimusi.

Lähtudes reaalpoliitikast, tuleb järgmise finantsperioodi raames lahendusena kõne alla Eesti põllumehele otsetoetuste tõus, mitte meile meelepärasem toetuste ühtlustamine teiste riikide otsetoetuste langetamise kaudu. Kuid siiski ei tohiks ühise põllumajanduspoliitika otsetoetuste üldmahtu suurendada. Otsetoetuste võrdsustumine ei tohi toimuda ka maaelu arengu arvelt. Senine, Eestile omane jaotuskava, 50% I sambale (otsetoetused) ja 50% II sambale (maaelu areng), peaks jääma kehtima.

2013. aastal on Eesti põllumehele ühtne pindalatoetus ehk otsetoetus 101 miljon eurot ja täiendavad otsetoetused 24 miljonit eurot, kokku 125 miljonit eurot.

Praegune Euroopa Liidu otsetoetuste keskmine tase on 280 eurot hektarile. Toetame ELi komisjoni suunda, et ühegi liikmesriigi otsetoetuste tase ei oleks tulevikus alla 90% keskmisest. Vähim, millega saabuval finantsperioodil leppida võiks, on kõigi Balti riikide otsetoetuste võrdsustamine Rumeeniaga, s.o 75% ELi keskmisest ehk 196 eurot hektarile. Ka sel juhul oleks see madalaim ELi tase. Võrdsustamise hind oleks vaid 0,07% ühise põllumajanduspoliitika eelarvest. See on tahtmise ja tegeliku solidaarsuse küsimus.

Eesti SKT inimese kohta ja põllumajandustoetused on korrelatsioonis. Me ei tohiks leppida, et EL ei hinda Eesti majandust ning peab meie arenguväljavaateid tagasihoidlikeks. Eesti tulevik ei saa olla lihtsa ja odava töö maa.

Peame oluliseks eelarve paindlikkust. Ehk omandipõhiste otsetoetuste järkjärgulist vähendamist ja investeeringute, maaettevõtluse ning maaelu jätkuvat toetamist. Teisisõnu: eelistame maaelumeetmeid kui õnge otsetoetustele kui kalale.

Oluliselt rohkem tuleb panustada teadus-arendustegevuse ning innovatsiooni heaks. Otsetoetuste süsteem vajab lihtsustamist ja efektiivsemaks muutmist. Tuleb arendada turukorraldusmeetmeid.

Et tegelikult kasutatavad põllumajandusmaad oleksid toetusõiguslikud, peab toetama aktiivseid põllumehi ja 7protsendilise ökotsooni nõudesse tuleb suhtuda paindlikult.

Kuigi ühtne põllumajanduspoliitika ei ole kõigi maaelu probleemide lahendaja, jääb põllumajandus maaelu võtmeteguriks. Põllumajandussektor on kindlasti üks riigi julgeolekuriski maandaja oma elanikele kodumaise toidu varustuskindluse kaudu.

Tootearendus ning meie põllumeeste konkurentsivõime on otseses seoses tehtavate investeeringutega ja on üheselt kinni toetuste tasemes. Suured arenguperspektiivid on veel bioenergial ja veemajandusel. Lisanduvad üliväärtuslikud töökohad ja urbaniseerumise vastu on see tõhus vahend. Leeveneb järelkasvu probleem põllumajanduses.

Väärib tähelepanu, et põllumajandussaadustele suurema lisandväärtuse tekitamine ja seni imporditavate põllumajandussaaduste tootmine omal maal on oluline riigi väliskaubandusbilansi tasakaalustaja.

Ka hädavajalikud, kohati vaid 2-4aastase tasuvusajaga investeeringud tugisüsteemidele, nagu maaparandusele ning teedele-sildadele, on möödapääsmatud.

Ebavõrdsete konkurentsitingimuste korral jäävad ellu suurtootjad, kuid põllumajanduse moderniseerimisega kaasneb töökohtade vähenemine.

Kui ootame ELilt suuremat solidaarsust, siis peame olema solidaarsed ka riigisiseselt. Ka seni vähem toetusi saanud põllumehed väärivad võrdsemat kohtlemist.

Kõik maailma riigid toetavad oma põllumajandust, küll väga erisugusel moel. Kas ELi ja oluliselt rohkem oma põllumehi toetava USA kaubandusläbirääkimised toovad põhimõttelisi muutusi ja kas jätkame kodumaise, suhteliselt maheda ja kallima toiduga või on GMO meie uus väljakutse, näitab aeg.