Natalja Loginova: Haige võib olla, aga ei tohi end haigena tunda

14. jaanuar 2013 NIINA VOROPAJEVA

Natalja Loginova on Kohtla-Järve patrioot, peab seda suurepäraseks linnaks ja töötab selle nimel, et sealsed inimesed vähem põeksid.

Natalja Loginova ravib Kohtla-Järve elanikke üle 20 aasta. Praegu tulevad tema juurde juba väikeste lastega noored lastevanemad, kes on samuti lapsest peale tema ravida olnud. Tihtipeale on tema patsientideks ka nende vanemad.

Kui te arstina juba perekonna kolmandat põlvkonda jälgite, tähendab, et olete tõepoolest perearst. Kas võib öelda, et teate neist peredest kõike?

Kõike ei ole võimalik teada, aga kui tunned inimest tema lapsepõlvest peale, tunned ka tema vanemaid, siis on muidugi lihtsam nii mul kui patsiendil. Sest kui jaoskonda tuleb uus arst ja ta näeb oma patsienti esimest korda, vajab ta rohkem aega vajaliku informatsiooni saamiseks ja kontakti loomiseks.

Kahtlemata on kõigile mugavam, kui kogu peret jälgib üks arst. Ägedate viirushaiguste korral, kui kõik põevad korraga või üksteise järel, tead, kust miski tuleb. Perearstid teavad ja oskavad praegu palju rohkem kui kunagised jaoskonnaterapeudid. Muidugi pole kõik ideaalne, kuid see, mida on vaja perearsti kvalifikatsiooni jaoks, on tõesti kättesaadav ja võimalik.

Kas teil on patsiente, kes võtavad perearsti sõna-sõnalt ehk siis nii, et perearstile võib helistada iga kell või koguni erilise vajaduseta?

On küll. Praegu on neid vähem, aga algul helistati küll vahel kell kolm öösel. Enamik saab siiski aru, et arstil peab olema aeg puhkamiseks, ta ei saa kogu aeg pinges olla. On patsiente, kes oma psüühika iseärasuste tõttu tahes-tahtmata koormavad pidevalt arsti oma probleemidega. Ja tervise kohapealt on need tihti tühised, enamjaolt psüühilist laadi.

Tihti tuleb inimene vastuvõtule oma ettekujutusega sellest, mida ta tahab, mõnikord hoopis ilma ettekujutuseta, sest ei tea, kuhu pöörduda. Arstil on aga oma arusaamad: kui patsient on tema juurde tulnud, tähendab, et tal on mingi tõbi, mis tuleb üles leida, et seda ravida. Patsiendil aga pole seda tegelikult vaja. Nii sünnib huvide konflikt. Kahjuks puudub meil psühholoogiline abi ja perearstil tuleb sageli täita psühholoogi rolli, aidates inimesel saavutada hingelist tervist.

Võib juhtuda, et noormehel läksid neiuga suhted sassi või on kellelgi perekonnas probleemid, sellest läksid lihased krampi ja tagajärjeks on valu. Eakal inimesel võib olla nii, et lapsed pööravad talle vähe tähelepanu, tal pole kuhugi minna, lihased on pinges, ta tunneb end halvasti ja läheb arsti juurde, palub suunamist neuroloogi juurde. Samas on tal vaja kõigepealt leida hingerahu ja kõik saab korda.

Miks valisite just selle eriala, kus tuleb inimest näha laiemalt kui ühe kindla haiguse kaudu?

Juba kardioloogias õena töötades märkasin, et sealsed haiged oleksid võinud vältida haiglavoodit, kui jaoskonnaarst oleks neid põhjalikult ravinud ambulatoorselt. Muidugi on tollased ravimitega aitamise võimalused ja praegused nagu öö ja päev. Tänapäeval on ambulatoorne ravi palju lihtsam, kergem ja efektiivsem.

Seega sai teist jaoskonnaarst ja seejärel perearst mitte juhuse tahtel, vaid see oli teadlik valik?

Nii ja naa. Olen pärit tavalisest töölisperest, seega arstikutsumus pole mul päritud, nagu tihti juhtub. Kasvasin üles Sompas, lõpetasin seal kaheksa klassi ja astusin Kohtla-Järve meditsiinikooli, sest valima pidi niikuinii: kas minna teise kooli 9. klassi või kuhugi kutsekooli… Kuid meditsiiniõeks tahtsin saada juba seitsmendas klassis, kui sattusin haiglasse ja nägin õdede tööd. Õppida oli huvitav. Lõpetasin meditsiinikooli kiitusega, nii oli mul õigus valida suunamise kohta. Tollal avati Tallinnas sadamahaigla ja kiirabihaigla ning meditsiiniõdede järele oli suur nõudlus.

Töötasin Tallinnas ja kuus aastat hiljem tuli taas isu õppida. Tahtsin õppida velskriks, aga minuga koos töötanud arstid-internid soovitasid õppida arstiks. Astusin Tartu ülikooli raviosakonda. Selle lõpetasin samuti cum laude.

Juba õpingute ajal otsustasin, et lähen jaoskonnaarstiks Kohtla-Järvele. Mul on siin sugulased ja armastan seda linna. Läkski nii, et lasteosakonda vajati arsti ja mina olin internatuuris ka pediaatriat õppinud, kuigi ausalt öelda see valdkond mind eriti ei tõmmanud. Aga öeldakse ju – mida kardad, selle saad.

See oli huvitav aeg, sest omandasin kogemusi, ja hullumeelne aeg. Jaoskond oli suur: kesklinn ja kogu Lõuna mikrorajoon. Jooksin nende pikkade majade ümber kella kaheksani õhtul, sest vahel oli 50-60 kojukutset päevas.

Aga oma lapsed – olid ju needki siis väikesed?

Vanem poeg õppis esimeses klassis ja istus vahel lugemissaalis kella seitsmeni. Kui olin noorema poja lasteaiast ära toonud, viisin mõlemad Tuuslari tänava lastetuppa, kus nad olid kella kaheksani, ise aga läksin uutele kojukutsetele. Mees käis samuti tööl ja tuli koju veelgi hiljem.

Osa kojukutseid oli tollal tõesti põhjendatud, aga enamikul kordadel tuli vaid fikseerida, et inimene on haigestunud. See ei ole arsti töö. No ja mis sellest, kui inimesel on palavik, isegi mitte kõrge – milleks talle arst koju kutsuda? Tollal oli lihtsalt niimoodi kombeks.

Kas nüüd käite koduvisiitidel?

Mitte eriti tihti, sest puudub vajadus. Muidugi teen esmase visiidi vastsündinute juurde. Üks asi on see, kui vanemad toovad lapse arsti juurde – laps on hoolitsetud, söönud. Aga kodus on vahel hoopis teine olukord, seepärast on oluline näha, kas lapse heaks on kõik valmis, mis tingimustes ta viibib. Tal võib olla vana häll, kuid see on ette valmistatud ja selles pole midagi halba. Vahel juhtub, et lapsevoodi on viimase peal, aga see seisab täiesti sobimatus kohas.

Väikelapsed on ikka vahel haiged ja see ei muutu, aga raskeid juhtumeid on vähemaks jäänud ja tüsistusi pole juurde tulnud. Tänapäeval on palju kõikvõimalikke preparaate, apteeker teab, kuidas neid annustada, halba ei müüda. Puudub vajadus kutsuda arst koju või minna vastuvõtule retsepti saamiseks.

Praegu on palju haigeid, kuid vaadake – perearstide kabinettide esine koridor on tühi, sest iga nohuga ei tulda enam polikliinikusse. Varem anti haigusleht kolmeks päevaks ja siis tuli kindlasti polikliinikusse kontrolli minna, see täitis koridori inimestega. Tervenejad istusid kõrvuti äsja haigestunutega, aga viirusi on mitmesuguseid, tavaliselt viis-kuus samal ajal. Paranema hakanud inimene võib saada uue viiruse ja ongi paari päeva pärast jälle haige.

Kõige ägedamas haigusfaasis ei ole vajadust kohale tulla. Kaks-kolm päeva kodus olnud lapsel või täiskasvanul on viirusi juba vähem ja tüsistusi samuti. Vähem on hakatud määrama antibiootikume, see aga parandab immuunsust.

Kui rääkida täiskasvanutest, siis missuguste probleemidega peate tegelema?

Hüpertoonia tabab nooremaid. Tihti arvab inimene, et kui tal on vererõhk 150, pole seal midagi vaja ravida ega end preparaatidega mürgitada. Probleem on olemas, aga patsient ei kipu ravima. Diabeet on levinud haigus ja ravi tuleb alustada juba diabeedieelses staadiumis. Ka selles on vahel raske patsienti veenda.

Pealegi on üks asi ravimid, hoopis teine – inimene ise. Kui ta ise midagi ei tee, ei aita ka mingid ravimid. Väga oluline on ellusuhtumine: kui inimene tahab, siis üldjuhul see ka aitab. Tean üht head vastust küsimusele, kuidas olla õnnelik: “Haige võib olla, aga ei tohi end haigena tunda.” See tähendab, et kõik oleme vahel haiged, sest ümberringi on viirused, keskkonnamõjud, elustiil, ent kui teha igast aevastusest või liigesekrõpsust probleem, uskuda, et oled täitsa haige, siis jäädki tõbiseks, sest mõtted materialiseeruvad.

Mingil ajal tundsin ka mina end haigena, võib-olla vajasin rohkem tähelepanu. Ent kui sain aru, et ma ei vaja ainult seda, et mul on elus teisi huvisid, andsid haigused järele ja ma taastusin palju kiiremini. Regulaarne võimlemine pole alati võimalik, ent kui mul kuskilt natuke pigistab, hakkan aktiivselt liikuma. Samas tuleb kõike teha mõõdukalt. Sama soovitan ka patsientidele.

Mis oleks teie kui lugupeetud perearsti peamine nõuanne kõigile?

Leida üles huvi elu vastu. Üks mu lemmikkirjanikke ütles, et elus tuleb kõike teha huviga. Kui on huvi, tekib eesmärk ja kõik hakkab õnnestuma. Kui tahate terve olla, hakkate võimlema ja otsima elust positiivset, mitte negatiivset.

Kohtla-Järve linna kohta öeldakse mõnikord, et siin on halb keskkond. Aga mina pean seda kõige toredamaks linnaks, ka loodus on meil suurepärane. Kas Tallinn oma heitgaasidega on puhtam? Seal on inimesed rohkem võõrandunud. Seepärast tuleks hoida neid kontakte, mis teil on, sest üksinda on väga raske. Alati, kui midagi on halvasti, tasub endalt küsida, mida ma tahan.

Meie linnas on väga palju võimalusi aktiivseks elustiiliks. Täiskasvanutele on mitmeid huviringe. Ma olen ise käinud –  käsitöös ja joonistamas. Tuleb vaid kodust välja minna. Üks eesti sportlane ütles, et kõige raskem oli jõuda ukseni, aga niipea kui oli sellest välja astunud, leidis võimaluse tegelda küll spordi, küll tantsimise, küll aeroobikaga. Peamine on leida endas jõudu, mitte füüsilist, vaid hingejõudu – oma mõtetes.