Virumaal võiks hommepäev avada mänguasjade muuseumi

21. detsember 2012 TIIA LINNARD

Ida-Virumaa sai Heli Männi mänguasjade kollektsioonist viimati osa suvel Iisaku muuseumis, kus oli väljas üle 1000 suveniirnuku.

Kuidas näeb välja kollektsionääri elu, kelle kogus on 5600 mänguasja? Kuidas ta nendega küll ühte majja ära mahub? Aga küsime järele – Heli Männilt, kes on mänguasju kogunud tosin aastat!

Proua Heli, kas te olete majast välja kolinud ja elate kuuse all, sest kõikide nende nukkude ja suveniirnukkude, karude ja hobustega ning lauamängude ja lasteraamatutega, mida on teie kollektsioonis kokku üle 5000, pole ju võimalik kodu jagada?

(Naerab.) Ei, männi all. Tegelikult elavad need asjad mujal – laos, sest teist võimalust pole.

Ma mõtlesin, et teie õnneks on nad hoopis pidevas liikumises, kulgedes ühelt näituselt teisele. 

See on tegelikult päris suur töö neid üles panna. Korraliku näituse organiseerimine võtab mitu päeva aega, pluss transpordi korraldamine. Selle tõttu saan ma aastas teha vaid paar näitust. Praegu on väike näitus näiteks Paepealse raamatukogus Tallinnas.

Ja ülejäänud on karpides ning kastides, kus neid kahjuks keegi ei näe.

Kahjuks jah.

Põhjarannik mäletab seda aega, kui Kiviõli linnapeaks oli härra Trumm, kes lubas, et kohe-kohe saab veetorn renoveeritud ning seal avatakse Kiviõlist pärit Heli Männi kollektsiooni põhjal mänguasjade muuseum. Kui kaua te seda juttu uskusite?

Vot seda juttu pole ma kunagi uskunud, sest selle mehe jutt polnud algusest peale usaldusväärne. Aga võib-olla tulevad kunagi jälle paremad ajad ning see muuseum ükskord tõesti avatakse. Kas just Kiviõlis või mõnes teises paigas, kuid muidugi ma tahaks, et see muusem tuleks siiski Virumaale.

Eestis olemas olevate mänguasjade muuseumide külastatavus näitab, et huvi nende vastu on suur. See pole koht, kus valvuritädi on igavuse peletamiseks sunnitud sokki kuduma.

Kuna mänguasjad paeluvad kõiki, sobib see muuseum igale eale – nii lapsele kui vanemale. Mänguasjade muuseumid on üle maailma populaarsed.

Nii mõnigi laps, aga võib-olla ka täiskasvanu jääks sinna meelsasti mitmeks päevaks ankrusse.

Kindlasti.

Kas teete mõned korrad aastas oma kollektsioonis n-ö revisjonipäeva, kus vaatate oma nukud, karud ja hobused kõik üle? Et võib-olla vajab mõni neist turgutamist?

Ekstra sellist päeva ma ei tee, küll aga vaatan ma nad üle, kui korraldan temaatilisi näitusi, komplekteerides seda siis kas 20. sajandi mänguasjadest või suveniirnukkudest või karudest. Siis saab, jah, nad läbi soputatud ja natuke restaureeritud ja riideid triigitud. Põhiline restaureerimine toimub aga siis, kui ma saan kollektsiooni uue asja, mida ei ole võimalik sellisel kujul eksponeerida. Ma olen restaureerimisega tegelikult väga ettevaatlik ning värvi kallale ei lähe ma kunagi, see peaks jääma autentseks. Kui aga nukul on käed-jalad küljest ära, siis need tuleb ikka külge panna.

Proua Heli, ärge öelge, et te kogute mänguasju jätkuvalt! Kõrvalseisjana tundub, et see hobi on teil ammuilma üle pea kasvanud.

Kuna elu muutub järjest kallimaks, siis mu kollektsioon enam nii jõudsalt ei kasva. Kui esialgu tulid mänguasjad üsna odavalt kätte – ei laatadel ega antiigipoodides polnud nende hinnad üle mõistuse kõrged -, siis nüüd on vanavara väärtus tõusnud ning kogumine on muutunud palju kallimaks. Teisest küljest aga, kui põhimass on olemas, saab rohkem valida, mida on mul tingimata vaja juurde osta.

Teie tuttavad peavad ilmselt ka teid ja teie hobi meeles, kui lähevad maailma rändama. No kuidas sa ilmud näiteks Uus-Guineast tagasi teie silme alla, kui põuetaskust pole mõnda tootemnukku välja võtta?

Jah, eks neid asju tuleb ka sel moel, et sõbrad toovad reisidelt kaasa, kuid rohkem on siiski neid, mida ma ise ja mu lapsed toovad. Mina püüan kohapeal leida ikkagi vanu asju – Prantsusmaalt vanu prantsuse nukke ja Hispaaniast vanu hispaania  nukke -, kui rahakott kannatab. Kulukas on see hobi igal pool. Kõikvõimalikke suveniirnukke on võimalik leida aga ka Eestis – second hand-kaubandusest.

Et kui teised otsivad sealt põnevaid ja odavaid riideid, siis teie lähete hoopis mänguasjade jahile.

Jah. Mitmes paigas, kus tegeldakse kristliku heategevusega ning kus riiete kõrval liigub ka muud kraami, juba teatakse minu hobist ning pannakse mind huvitada võivaid mänguasju kõrvale. Lapsele otsitakse sealt ju ikka tervet, mitte vana ja katkist lelu, mind aga see vana ja kulunud just huvitabki. Nii et me ei sega üksteist.

Mitu temaatilist väljapanekut saaks teie kollektsioonist teha? 

Võimalik on kümmekond varianti, esitledes eraldi 20. sajandi poiste ja tüdrukute mänguasju, eraldi lauamänge, karusid, kloune, suveniire… Neid variante ikka jagub.

Kas te jagate minu arvamust, et mida aeg edasi, seda hullemaks mänguasjad muutuvad? Ma ei tea, mida hakkavad tegema tulevaste põlvkondade kollektsionäärid, igatahes mitte mänguasju koguma, sest need lagunevad algosadeks juba samal päeval, mil laps need sai.

Eks see ole see tarbijaühiskond: kõik asjad peavad kiiresti katki minema, et saaks uusi osta. Nii on see igas valdkonnas, ka kodumasinate ja autodega. Mänguasjade vastupidavus illustreerib seda eriti ilmekalt. Ja teine asi – tänapäeva mänguasjad pole loomingulised, välja arvatud Lego klotsid, mis leiutati aga juba pool sajandit tagasi. Ülejäänud asjad kujutavad endast valmistoodet, kus piisab nupule vajutamisest. Fantaasiat need paraku ei arenda.

Ja karumõmmi asemel võetakse voodis kaissu mingi jube monstrum, mis jäljendab pagan teab millise ulmekoomiksi tegelast. 

Sellega on nii, et mis parajasti meeldib. Kui ma veel kogumisega ei tegelnud, meisterdasin ma ise puust mänguasju, jäljendades neid, millega mängisid talulapsed. Ma mäletan üht väikest hobust, mis tuli välja üsna kööbakas, kuid minu noorimale lapsele oli see kõige armsam kaisuloom.

Kas te oskate üldse öelda, kui kaua te olete mänguasjade kogumisega tegelnud?

Oskan küll – see algas 2000. aastal, kui ma korraldasin oma esimese mänguasjade näituse. See toimus Kiviõlis, pärast seda, kui Tallinnas oli olnud uhke karude näitus ning ma mõtlesin, et kui sageli see Kiviõli laps ikka satub Tallinna või Tartu mänguasjade muuseumisse. Et toon selle maailma nendele lastele lähemale. Mingit kollektsiooni mul siis veel ei olnud, aga ma panin välja nii enda kui sugulaste ja sõprade vanad mänguasjad. Paljud aga ei tahtnudki neid mänguasju tagasi, olles õnnelikud, et ei pea neid prügikasti viskama. Ja nii see kogumine mul alguse saigi.

Ja te jätkate sel rindel.

Mida vanemaks saad, seda huvitavam on!