Jahimehed jäävad kopranuhtlusele alla

13. aprill 2011 KÜLLI KRIIS

Kopranaha madal hind ja olematu lihaturg ei innusta jahimehi kobraste aina suurenevat arvukust piisavalt ohjeldama.

“Kes jahimees ei ole, see kopraraudu üles panna ei tohi, ka oma maa peal mitte, ka siis mitte, kui koprad tema maa üle on ujutanud,” kinnitab Ida-Viru jahimeeste seltsi juht Raimo Aia, et ainus võimalus tüütutest naabritest vabaneda on jahimehed appi kutsuda.

“Tammi lõhkumisel pole mingit mõtet, kuni koprad pole sealt kraavist või jõest välja püütud,” kinnitab Aia, et uus tamm kerkib lühema ajaga, kui vana mahalõhkumiseks kulus. “Kui koprad on kinni püütud, siis võib loota, et mõneks ajaks saab rahu. Kuni uued loomad peale tulevad – noored, eelmisel kevadel sündinud pojad aetakse pesast välja ja kusagil peavad nad endale ju uue elupaiga leidma.”

Naharaha jahile ei innusta

Tegelikult on koprajaht Aia sõnul paras nöök: et loom püssi ette jääks, tuleb õhtu otsa ja pool ööd takkapihta vaikselt passida. Raudadega on muidugi lihtsam, aga raudadesse jäänud looma liha on sama hästi kui raisus.

“Õhtul paned rauad üles, heal juhul järgmisel õhtul lähed vaatama; kes teab, kui kaua ta seal lõksus juba olnud on – ise küll seda liha süüa ei tahaks.”

Naha puhul pole vahet, kas loom on püssist lastud või lõksuga püütud. Turgu kopranahkadel viimastel aastatel jälle on, ainult et jahimeestele makstav hind – 15-20 eurot naha eest – küttima eriti ei innusta.

“Kui kopra eest tuhat krooni kätte saaks, tehtaks nendega üsna kiiresti puhas vuuk,” usub Aia.

Lihal ei tea Aia turgu olevat, küll aga suitsutavad jahimehed seda enda tarbeks või lasevad vorstiks teha.

Kopranõret, kunagi nii populaarset imeravimit, ei taha enam keegi.

Kuivenduskraavid kopravabaks

Sada aastat tagasi koprad Eestist sellepärast kadusidki, et nii liha, nahk kui nõre olid kõvasti hinnas. Pikkamisi hakkasid need loomad siis jälle Pihkva poolt mööda Narva jõge siia tulema ja on nüüd mõnel pool lausa nuhtluseks kujunenud.

Meie maakonnas on koprad kõige rohkem maid üle ujutanud Narva jõe ääres ja Sillamäe jahimehed said sel jahihooajal lausa 84 looma kätte. Mujal püüti vähem, nii et kokku vähendati kobraste arvukust umbes 300 võrra. Loendatud on neid Ida-Virumaal üle tuhande.

Jahimeeste-poolse “ridade hõrendamise” korvab kevadine järelkasv – pesakonnas on 3-4 poega.

“Neil on siin head tingimused: süüa on piisavalt, elukohti jätkub. Mis siis viga paljuneda,” tunnistab Aia, et kobraste liigarvukusega võitlemine on tänamatu ülesanne.

Muidugi pole jahimeestele ette kirjutatud, mitu kobrast nad hooajal kätte peavad saama. Küll aga on jahipiirkondadele jagatud kaardid, kus punasega märgitud alad – kuivenduskraavid ja muud üleujutusohtlikud kohad -, kus kopraid olla ei tohi, ning seal peavad jahimehed loomad hävitama.

Talvel kobrast ei püüa

Eesti jahimehed on asunud keskkonnaministeeriumilt praegu 15. aprillini kestva koprajahihooaja pikendamist taotlema.

Raimo Aia on selle sooviga päri: “Jaht võib ju olla lubatud augustist aprilli keskpaigani, aga normaalse talvega lähevad kraavid juba detsembris jäässe ja siis on koprajahiga kõik. Jää alt nad eriti välja ei tule, kuni söödavaru jätkub. Ja kui vahel välja tulebki, siis ainult öösel. Kevadel jälle saab jahiaeg enne otsa, kui kraavid lahti sulavad – metsas on praegu veel lund palju ja kraavid jääs.”

Keskkonnaministeerium jahimeeste soovi ei toeta, väites, et nood pole koprajahist eriti huvitatud ega võta seda piisavalt tõsiselt. Mis toob jutujärje tagasi kopranahkade madala hinna juurde.

Muudatuse võib tuua uus jahiseadus, mille eelnõu kohaselt laienevad maaomaniku õigused jahindust korraldada kuni selleni välja, et ta võib koprajahti oma maadel ise korraldada.

Kopratammi lõhkumisest pole kasu, kuni tammiehitajad samas veekogus edasi elavad: uus tamm kerkib kiiremini, kui vana lõhkumiseks aega kulus.