Piir jääb kodutülide klattimise ajal auklikuks

13. detsember 2012 GERLI ROMANOVITŠ

Kui piirivalveametis oli piiri valvamine prioriteet number üks, siis nüüd on piirivalvurite mured suures ühendorganisatsioonis pigem teisejärgulised, leiavad endised piirivalvejuhid.

Endised piirivalve juhtfiguurid toetavad Tarmo Kõutsi seisukohta, et piiri valvamine on oma kvaliteedis pärast politsei- ja piirivalveameti liitmist kaotanud, muutudes suures organisatsioonis teisejärguliseks tegevuseks.

Taasiseseisvunud Eesti piirivalve üles ehitanud viitseadmiral Tarmo Kõuts nimetab eelmisel nädalal ilmunud Eesti Ekspressis politsei, piirivalve ja kodakondsus-migratsiooniameti ühendamist totaalseks poliitiliseks “ämbriks”, mis maksab meile praegu valusalt kätte.

Kolm aastat pärast ametite liitmist tunneb Kõuts muret selle üle, et olukorra paranemise asemel ollakse praegu seisus, kus piirivalve juhtliinid on lõhutud ning koos sellega on kadunud ka usaldusväärne, heamaineline ning kiidetud Eesti piirivalve.

Piirivalvur peab piiri valvama

1992.-2006. aastani Alajõe kordonit juhtinud Juhan Voist, kes enne erruminekut juhtis piirivalve piirkonna staabis piiriturvalisuse jaoskonda, leiab, et olukord piiril on läinud kehvaks. Kui varem oli ühekilomeetrise piirilõigu kohta 1,3 piirivalvurit, siis nüüd on see arv oluliselt väiksem ning mõnel pool ei jätku kilomeetri kohta ühtegi inimest. Ja olemasolevadki piirivalvurid ei saa alati kohal olla. Näiteks siis, kui korrakaitseteenistus saadab neid lahendama ülesandeid, mis seni on olnud politsei pädevuses. Olgu see või mõne peretüli lahendamine.

Sel ajal, kui piirivalvurid Eesti kaugemates nurkades korda loovad, tekivad piirile aga augud. Kui palju neid on, on keeruline öelda – rikkumisi lihtsalt ei avastata. “Võtame näiteks salasigaretid, mida toll avastab ja konfiskeerib – need juhtumid on olemas, aga kuidagi pidid need ju Eestisse saama, piiririkkumisi selle kohta aga ei avastata,” on Voist nördinud.

Juhtumid, kus näiteks Alajõe piirivalvuril tuleb käia lahendamas korrarikkumisi Tudulinnas või Avinurmes, ei ole igapäevased. Aga vähemalt korra nädalas tuleb seda teha. Piir ei jää seetõttu küll otseselt valveta, kuid jõud vähenevad ja reageerimine võimalikele rikkumistele pole pädev.

Suures organisatsioonis muutub piirivalvamine teisejärguliseks. “Praegu on olnud kokkuhoiuaastad, mis tähendab, et see, mis piirivalve silmis oleks prioriteet, on muutunud ühendasutuses tähtsuselt teise- või kolmandajärguliseks,” arvab endine piirivalveameti juht Roland Peets.

Omaette vürstiriigid

Voist näeb sarnaselt Kõutsiga, et piirivalve käsuliin on muutunud ebaloogiliseks ning enam ei tea, kellele alluda. Kui varem olid käsuliinid lihtsad ja selged nagu sõjaväes, siis pärast tsiviilteenistuse politseiga liitmist, ei alluta enam mitte otse piirivalvebüroole, vaid lisamuutujana tulevad mängu prefektuur ja prefekt.

“Käsuliinid peaksid olema sirged ja selged ning alluda tuleks Tallinnas olevale juhtstruktuurile,” leiab ka Peets, kelle sõnul tagaks see, et piiri valvatakse igal pool ühtmoodi ning protseduurid on ühed. Pragu aga valitseb olukord, kus prefekt ei pea täitma piirivalvebüroo antud juhiseid. Prefektuurid on nagu omaette vürstiriigid, kus iga talumees arvab ja otsustab.

Peetsi hinnangul oli varem piirivalveteenistuse seadus lihtne ja konkreetne, üks paremaid teenistusseadusi. Igaüks teadis, millised on tema karjäärivõimalused. Tahtsid teha vertikaalset karjääri, teadsid, et pead minema idapiirile. Kui soovisid, võisid teha horisontaalset karjääri. Ametikõrgendust saanud käisid karjääriredeli samm-sammult läbi ja omandasid vastavad kogemused ja oskused. Nüüd ei tea enam keegi täpselt, kuidas oma karjääri arendada, ega ka seda, kas konkursiga paika pandud ametnik on ikka pädev seda tööd tegema. “Selleks et saada piirpunkti ülemaks, pidi ikka vaeva nägema ja veenma juhtkonda oma pädevuses. Shengeni viisaruum tähendas tõsiseid otsuseid ja õigusi ning iga mees Kapa-Kohilast piirpunkti juhtima ei pääsenud. Tänapäeval tundub, et see on võimalik,” ütles Peets.

Nii Voist kui Peets rõhutasid, et muudatuste kõige kurvem tulemus on see, et teenistusest lahkuvad paljud head piirivalvurid. “Inimesed ei taha saada miilitsateks,” ütles Voist.