“Tarku on palju, aga häid inimesi vähe”

9. detsember 2012 TIIA LINNARD

Vaatamata oma suurepärastele oskustele kristlikus kunstis, pole Eleonora Almetjeva valmis end sulgema kloostri müüride vahele, et joonistadagi ainult ikoone.

Eestis esimese näituse avanud Peterburi kunstnik Eleonora Almetjeva maalib ühtviisi hästi nii ikoone kui… lumememmesid!

Ikoonimaalimist Peterburi õigeusu teoloogia instituudis õppinud Eleonorat on kutsutud Kuremäe Pühtitsa kloostrisse. “Kuid ma ei ole selleks valmis,” ütleb Eleonora, kelle loomingus on esimesel hetkel kaks täiesti vastandlikuna mõjuvat liini: kristlikud maalid ja lastemaalid.

“Kui ma lähengi kloostrisse ja joonistan seal mitu aastat jutti ainult ikoone – varem või hiljem tahan ma jälle kasse ja hiiri ning vareseid ja lumememmesid joonistada,” muigab ta. “Pealegi nõuab ikoonimaalimine jäägitut pühendumist ning ranget paastu, mina aga elan ju maises ilmas koos selle juurde käivate pahede ja kirgedega – mul on vaja seda ja ma tahan toda… Nii et jah – minul ei ole see aeg veel käes, et kõik need kired ja pahed kõrvale jätta ning minna kloostrisse ikoone maalima.”

Kas need kaks liini on ikka nii vastandlikud, kui esialgu tunduvad? Eriti kui mõelda selle tarkuse peale, mis Eleonora usuteaduste instituudis õppides kõrva taha pani: “Meile öeldi seal, et te kõik olete väga targad – haritud ja intelligentsed -, kuid tarku inimesi on palju, häid aga vähe.”

Eleonora kujutava kunsti lastemaailmas askeldavad lumememmed ja kassid aga ongi kui headuse kehastused – siiramatest siiramad ja südamlikumatest südamlikumad. Unistuste pildid iga lasteraamatu autori jaoks, kes oma juttude illustratsiooniks just tundmatuseni moonutatud rohelisi rebaseid näha ei taha.

Arusaam lihtsatest asjadest

Oma õpinguid usuteaduste instituudis meenutab Eleonora südamesoojusega. “Nii palju armastust kui seal pole ma kusagil kohanud,” märgib naine, kes enne neid aastaid vaevas end elu mõtte otsimisega, kuigi ühe kõrgkooli jagu kunstiõpinguid oli juba selja taga – Venemaa riiklikus instituudis.

“Iga inimese elus on periood, kus ta esitab endale küsimuse: milleks seda kõike vaja on, mis ma teen? Milleks on vaja üldse loomingut, milleks on vaja kunstnikke? Ma ei tahtnud tegelikult kunstnikuks saada. Mind köidavad idamaad ning ma tahtsin saada orientalistiks ja õppisin viis aastat hiina keelt. Kõikidest ei saa kosmonaute, kes seda tahavad. Kõikidest ei saa ka kondiitreid mitte, kuigi nad tahaksid just seda ametit pidada. Nii ei saanud ka minust pingutustele vaatamata orientalisti. Samas – maalikunstis õnnestub mul kõik justkui iseenesest, minust sõltumata,” räägib Eleonora, kes on ammugi jõudnud arusaamiseni: igal inimesel on kutsumus, mille pärast ta on siia ilma sündinud.

Selle teadmiseni aitasid jõuda usuteaduste instituudi õppejõud, kes elavad kristlike põhimõtete järgi. “Kujutava kunsti ilmalikes kõrgkoolides võib õppejõud su enesehinnangu mutta tampida, alandades sind kriitikaga, et sa ei oska seda ja pole võimeline tegema teist. Õppimine sellistes koolides on väga ambitsioonikas. Usuteaduste instituudis ma midagi sellist ei kohanud. Ka kõige halvemate omadustega inimesse suhtutakse seal hästi.”

Sealt koolist pärineb ka Eleonora arusaam elu mõttest – et see seisneb elus eneses. Ja et sedavõrd lihtsa tõeni jõutakse alles elu lõpu poole, kui siit ja sealt kokku ahmitud tarkus ladestunud ega takista enam lihtsatest asjadest arusaamist.

Raske õppustel, kerge lahingus

Jõhvi linnagaleriis välja pandud ikoonid on Eleonora koolitööd. “Raske õppustel, kerge lahingus,” võtab ta ühe lausega kokku Bütsantsist pärit ikoonimaalimise traditsioonide ja reeglite omandamise. Et see pole kerge, kinnitab ka tõsiasi, et 30st õpinguid alustanud inimesest lõpetab enamasti vaid 3-4. “Me maalisime koolis ühte ikooni pool aastat, enne kui tulemusega rahule jäädi.”

See-eest võib Eleonora nüüd ühe ikooni valmis teha kolme päevaga.

Kas ikoone võib teha ka mitteusklik inimene, kellel on väga hea kunstiharidus? Kohe väga hea?

“Ei,” vastab Eleonora konkreetselt.

Miks? “Tegelikult võib iga kunstnik ikooniga maha saada ning kahjuks paljud kasutavadki seda võimalust lihtsalt raha teenimiseks, maalides vanu traditsioone ja reegleid järgimata. Kuid meid õpetati koolis, et inimene vastutab iga oma sõna eest, kuid tegude eest vastutab kahekordselt. Paraku selle peale ei mõelda – et kui mitte täna, siis homme tuleb see vastutus võtta.”