Metsast joostes taksole

7. detsember 2012 PEETER OLESK, kirjandusteadlane

Ajaloolisel kohanimel “Alutaguse” ei ole niivõrd täpseid piire nagu näiteks “Saaremaa” või “Muhu väinad” või “Mulgimaa”. Ligikaudu jääb Alutaguse Väike-Maarja ja Lohusuu ning Kuremäe vahele. Sealt, täpsemini Iisakust, on pärit pikamaajooksu (5 ja 10 km) suurmeister Enn Sellik, kes treenib Tartus noori jooksjaid ning sõidab muul ajal taksot.

See on ta leivateenistus, mitte kutsumus, sest kes ei tea – taksojuhil tuleb väga palju istuda ja just seisvas masinas, kuna klienti ei ole; halbadel päevadel koguni 3-4 tundi. Seisad nagu purjelaev tuulevaikuses ning võid ainult unistada hästi pikast otsast näiduga 300 eurot.

Kui poleks treeneri asjaajamiskohustusi ning liikumist raja ääres, koguks Enn Sellik peamiselt rasva ja haigusi. Siit minu esimene küsimus talle: kui Sa võtad kliendi peale, kas mõtled siis ka sellest, miks ta pole juba ammu käinud jala või jooksnud ja kui palju ta seeläbi kaotab?

Vastus: Ega ma ei otsi klientide hulgast uusi jooksjaid ja kui ta sul pimedal ajal tagaistmele potsatab, siis sa eest ei näegi, kui head jalad tal on või kuidas ta peolt tulles hingab (mida ta hingab, seda küll, kuid seda sa tunned, mitte ei näe)! Minu mõtted on ainult minu jooksukooli päralt. Rõõm tööst rooli taga ei tule jooksmisest, selle rõõmu saan ma, nagu me, taksojuhid, kõik, korralikust rahast ja sujuvast liiklusest.

Teine küsimus: kus on parem joosta?

Vastus: Trenni teha on looduses ja puude vahel tunduvalt parem kui staadionil. Teisest küljest oled sa metsas etendusest väljas. Võistelda suurel staadionil ja rahva ees on eriline tundmus, sest iga võistlus on nagu etendus. Selle vahega, et kui teatris on lõpp teada, siis kõik jooksuvõistlused lõpevad erinevalt.

Kolmas küsimus: Sa oled koos Ülo Kriisaga Manfred Tõnissoni (1930-1984) õpilane. Temagi oli Virumaalt, päris rannikult Karepalt. Mida tema Sulle andis?

Vastus: Sellist koostööd nagu meil tema oli, pean ma ideaalseks ja see mind ka tippu aitas. Tema nõudis tööd iseenda kallal – arvatavasti seepärast, et oli ise samasugune. Kuid töötas ta hoopis Aseris ja Tallinnas ning õpetas tõstmist ning sõjalist. Tollel ajal tähendas sõjaline õpetus vastupidavust ja laskmist, viimane omakorda keskendumist ning täpsust. Räägitagu, mida tahes – teatavas mõttes oli see noorkotkaste väljaõppe aseaine ilma propagandajurata. Meile polnud mõtet jura ajada, me teadsime kodudest, kuidas asjalood käisid.

Neljas küsimus: kuidas Sa aja maha võtad ja katsud puhata? Vähemasti teed näo.

Vastus: Statistiliselt päevas umbes kaks tundi füüsilist tööd tehes. Kuid nägu polegi vaja teha, kui ma Alutaguse metsades ja soodes lihtsalt jalutan. Seal on minu kodused paigad. Mina olen maamees linnas, mitte linnamees metsas marjul. Iisaku metsakonna Saarevälja metsavaht Abel Selliov (1877-1963) polnud vist elus kordagi Jõhvis käinud.

Viiendaks: mida Sa tahad omaenda hoolealustelt?

Vastus: See on delikaatne probleem, seda lehes ei kuuluta ja mina ei ole filosoof. Ma kas istun roolis või korraldan jooksmise-asju. Noores sportlases hindan ma kõrgelt eesmärgi püstitamist ja selle poole püüdlemist. Sihti. Võib-olla on see paljudele harjumatu, aga just metsas sa pead tööd tegema, et see siht kätte saada. Staadionil on sul siht ees. Metsas ole mees ja leia see siht.

Niisiis, selline oli see artiklite sari: Paul Keresest, kes oli narvakas pooljuhuslikult, kuni Enn Sellikuni, kellele Iisaku metsad on lähedasemad kui Tartu asfalt. Tegelikult olid mu artiklid ainult väikeseks sissejuhatuseks. Tänan kõiki, kes aitasid, kaasa arvatud Euroopa Liit, kelle meelest oli seda vaja.