Maavanem sai tänutäheks eksklusiivse suupilli ja nimelise käekella

2. detsember 2012 TIIA LINNARD

Põhjarannik raamis maavanemale kingituseks kelmika foto.

“Ma valetaksin, kui ütleksin, et olen jõle rõõmus,” on muidu alati rõõmsameelse Riho Breiveli näol nukruse varjund, kuigi nii palju häid sõnu kui oma ametist lahkumise puhul kaetud laua taga pole ta juba ammu kuulnud.

Jõhvi vallavanem Tauno Võhmar paneb maavalitsuse valvelaua leti peal kiiruga oma pookstavid alla Breivelile adresseeritud tänukirjale – hea töö ja mõistva suhtumise eest -, mille vallakunstnik Kalev Prits sealsamas raami pistab.

Kiire, kiire – nii see elu kõigil käib.

Käib käigupealt.

Breivel saab vallalt kingituseks veel pronksist Jõhvi vapilooma ning üks piklik kingikott lubab oletada, et see on pakendiks külmarohule.

Kallis konjak? Paraku vaid Viru Valge, aga abiks ikka.

“Sinuga oli väga meeldiv,” kallistab Võhmar hetk hiljem Breivelit.

“Sinuga ka,” kallistab Breivel vastu.

Ühed külalised tulevad, teised lähevad.

Kuldne suupill

Tiit Vähi võtab pakutud konjakiklaasist viimase lonksu ning varem kohale jõudnud Sillamäe mehed asutavad endid juba minekule.

Tänutäheks tehtud koostöö eest jääb neist lauale must karp kullakarva suupilliga – kvaliteetsete muusikainstrumentide tootja Hohneri eksklusiivsest seeriast. Neid suupille on tehtud vaid sada eksemplari ning Breiveli oma kannab numbrit 74. “Kõva sõna,” kostab ta ning puhub pillile sealsamas hääle sisse.

Muidu alati rõõmsameelse Breiveli näol on nukruse varjund. “Ma valetaksin, kui ütleksin, et olen jõle rõõmus,” tunnistab ta, märkides samas, et maailmalõpp ei ole see temale kohe kindlasti, et ta esmaspäeval ei peagi enam tööle tulema.

Kingitusi ja tänukirju on lauale kogunenud teisigi. Üks neist on kahe ministriga ministeeriumist – siseministeeriumist, mille esindajad asekantsler Kaia Sarnet ja kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakonna juhataja Väino Tõemets on läbi tuisu Tallinnast kohale sõitnud. Tänukirjaga “suure panuse eest Ida-Viru maakonna arengusse aastatel 2007-2012″ käib kaasas nimeline käekell – kullakarva ja mustas karbis.

“Ega sa ei mäleta, mis ilm siis oli?” paneb Võhmari küsimus Breivelit oma esimest tööpäeva maavanemana meenutama – viis aastat tagasi 1. detsembril.

Breivel ei mäleta.

Jõuab siis kõiki asju mäletada.

Mõne päeva eest sai põlevkivimuuseumi direktor Ainar Varinurm maavanemalt saagiks viie aastaga kogunenud kutseid kõikvõimalikele üritustele. “Juhhaidii!” kostnud Varinurm seda mehist kuhja nähes ning leidnud, et kõikidel nendel üritustel osalemine on juba omaette töö, alates kõnede ettevalmistamisest.

“Ega neid saagi laua taga istudes valmis mõelda, need sünnivad enamasti ikka kohapeal,” nendib Breivel, kes nõukogude ajal lihvis oma kõneosavust – ei kusagil mujal kui matusebüroos!

Tasakaalukas mees

“Sinuga oli meeldiv töötada,” embab Tõemets Breivelit.

“Sind oli alati rõõm näha,” embab ka Sarnet Breivelit.

Aga Breiveli nägu ei lähe ikka rõõmsamaks ning pidulike sündmuste puhul hüüdev pill maavalitsuse saali nurgas on täna vakka. “Ei, ei – ma ei mängi täna,” ütleb muidu läbi ja lõhki muusikamees.

Tõemets ütleb, et Breivel on väga tasakaalukas mees. Sedavõrd tasakaalukas, et suudab tasakaalustada ka kõik kõige põletavamad sündmused. “Olgu see siis torm või mäss – tema on ikka rahulik,” kinnitab asekantsler.

Breivel kostab end Tallinna tagasi asutavatele külalistele, et ilmselt ei saa ta ka oma tulevases elus läbi regionaalministrita. Aga rohkem ta ei ütle – et millega see tema tulevane elu võiks seotud olla. “Ma ei anna isegi vihjeid mitte,” muigab ta.

Lahkuva maavanema põuetelefon heliseb vahetpidamata ning mõni kõne jääbki vastu võtmata. Vastasel juhul seisaks Breivel keset oma külalisi kui omaette jutustav keskjaam.

“Kui kokku saame, siis mängime,” kostab Mäetaguse vallavanem Aivar Surva Breiveli kätt hüvastijätuks surudes.

Viimati musitseerisid nad rõõmsalt koos Võhmari sünnipäeval.

Muusikaga on Breivelil seotud ka eelolev esmaspäev – esimene maavanemaks mitteolemise päev. “Kõigepealt ma natukene harjutan ja siis lähen Kukruse polaarmõisa kultuuritöötajate aastapäeva üritusele mängima. Ma lähen sinna kui kultuuritöötajate suur sõber, aga nad palusid mul ka pill kaasa võtta ning vend kaasa võtta ja võimendus kaasa võtta.”