Rahva lemmik ja rahvalik laul

6. november 2012 PEETER OLESK, kirjandusteadlane

Akadeemik Paul Ariste ei olnud laulumees, kuid ta teadis paljude laulude sõnu, vähemasti nende algust. Nii meeldis talle korrata sõnu “Šто за время? Šто за люди!/ Narva elab Eesti moodi!”.

Aastatel 1942 – 1980 sõitis Ariste Narvast läbi vähemasti kaks korda aastas, kuid tõenäoliselt kuulis ta neid sõnu kas Vadjamaal või mõnelt endiselt suvitajalt Narva-Jõesuust. Et tõestada, nagu pärineksid need sõnad kohalikust rahvalikust laulust, peaks olema kuulnud laulu tervikuna, kuid kaugemale esimestest värssidest ei jõudnud Paul Ariste ilmaski.

Milline laul on rahvalik?

Artur Rinne on sündinud Narvas 25. septembril 1910. Pidades teda rahvalike laulude armastatud esitajaks, peaksime leppima kokku, milline laul on rahvalik. Tavaliselt tuuakse sellise näitena 1935. aastal Artur Rinne esituses salvestatud laulu “Mets mühiseb”, mis algselt pärineb Saksamaalt ja on fikseeritud aastal 1838.

Muusikamees Max Oscheit (1880 – 1923) tegi sellest marsi, mis eeldas puhkpillisaadet. Näitleja Sergius Lipp (1894 – 1942) kohandas laulu sõnad, aga kes tegi marsist valsi, pole selge. Võimalik, et Artur Rinne kuulis seda pala juba mõnelt tantsuorkestrilt, kellest esimesena hakkas salvestama Kristjan Strobel (1862-1940) Tallinnas.

Igatahes võib väita, et rahvalik laul ei tarvitse olla anonüümne, küll peab ta olema kaasalauldav ja -liigutav, aga ka rituaalivaba. Kerge muusika erineb temast eeskätt instrumentaalsuse poolest, sest seal pole sõnad vajalikud.

Ajaviitemuusikat võib kuulata raadiost, tehes ise samal ajal näputööd. Estraadilaulus on esineja lahutatud publikust mõttelise barjääri kaudu. Lorilaul on kirjutatud sageli kas kahemõttelistele või lapse jaoks lihtsalt rumalatele sõnadele. Eesti uuem ehk lõppriimiline rahvalaul tunneb ka külavahelaule, kuid nende mõistmiseks peab tundma kohalikku keskkonda, mis tähendab, et võõrastele on tegemist lauludega kuulamiseks.

Hästi valitud laulud

Artur Rinne populaarsus rajanes osalt tõsiasjal, et ta vältis nõukogude laule, mida kirjutas isegi Raimond Valgre. Mul on siiski võimatu ette kujutada, et meie, Stalini-järgne põlvkond, oleksime ühiselt koos oma vanematega laulnud Gruusias sündinud armeenlase Mikael Tariverdijevi (1931 – 1996) laulu “Hetked” Robert Roždestvenski (1932 -1984) sõnadele Tatjana Lioznova filmis “17 kevadist hetke” (1973), kus selle esitas Jossif Kobzon (1937). Filmi vaatasid paljud, ent sõda oli igaühe jaoks erinev.

Küllalt selge vahe Artur Rinne rahvalike laulude, Ants Eskola (1908 -1989) tantsulaulu (“Paula, Sul on poisipea!” 1938) ja Raimond Valgre solistilaulu (“Peagi saabun tagasi Su juurde” 1943) vahele tõmbab nende isiklikkus. Rinnet saab ühiselt laulda kaasa õieti igaüks.

Ants Eskola meloodiline “mina” on noormees, kes imetleb neiut. Raimond Valgre laul on igatsusest. Teisalt saab mühisevast metsast laulda ikkagi vaid mees, kellel on kütikogemus juba olemas. See aspekt lisab rahvalikule laulule veel ühe aspekti: tegemist on sõnade ja meloodiaga vanemapoolsele inimesele.

Olgu siin õiendatud üks korduv eksitus. Mitmes teatmeteoses märgitakse, nagu oleks Artur Rinne aastal 1950 Eestist ebaseaduslikult välja saadetud. Kultuuritoimetaja Mart Orav on ammugi kindlaks teinud, et sõjatribunali otsusega määrati Artur Rinnele 25 aastat parandusliku töö laagreid, 5 aastat asumist ja talt võeti ära kogu vara. Laagrist vabanes ta 1955, süüasi lõpetati 1966 kuritöökoosseisu puudumisel. Ette oli nähtud ka vara tagastamine.