Laulda võib igaüks

10. oktoober 2012 PEETER OLESK, kirjandusteadlane

Sõna “eestlane” kui rahvuspoliitiline määratlus on küllalt hiline, noorem kui paar sajandit.

Sõna “maarahvas” umbkaudu samas tähenduses on märksa vanem ja kui vana on sõna “rannarahvas” tähenduses “see osa maarahvast, kes teenib elatist merest püütud kalaga” (näiteks Peipsi-äärsed pole kunagi olnud randlased), seda polegi uuritud. “Metsarahvas” on mütoloogiline termin, pealegi ei saa teda üldistada nendele, kel oma metsa ei ole. “Laulurahvas” seevastu on pigemini rituaalne, erinedes ülejäänutest oma demokraatlikkuse poolest: laulda võib igaüks.

Virumaa muusikameest

Rituaalina on siinkohal mõeldud kõikidele jõukohase kombe täitmist, olgu selleks siis kasvõi oskus kuulata. Võib-olla ei mõelnud neli Virumaa-meest, tähestiku järgi Hans Hindpere (1928 -2012), prof. Heino Kaljuste (1925 – 1989), prof. Alfred Karindi (1901-1969) ja Artur Rinne (1910 – 1984) – võiksin seda nimekirja vabalt jätkata – , üldse mitte nii filosoofiliselt nagu eespool visandatud, kuid on fakt, et nad kõik tegutsesid selle nimel, et kuulajaid/kaasalauljaid oleks rohkem.

Nendest oli Hans Hindpere sündinud Jõhvis, Heino Kaljuste ja Artur Rinne Narvas, Alfred Karindi Illuka vallas Kõnnu külas. Alfred Karindi õppis Tartus prof. Heino Elleri juures, Heino Kaljuste mentoriks oli Tallinnas prof. Jüri Variste, Hans Hindperet õpetas prof. Anatoli Garshnek, Artur Rinnet Helmi Einer.

Ühine koolkond puudus, kuid valitses arusaamine, et rahvalik viis on kõrgemat järku looming kui tavaline joru. Miks just viis ega mitte sõnad või hääle kõrgus? Leidub ohtralt näiteid sellest, kuidas viimased võivad muutuda kui mitte laulu sees, siis traditsioonis.

Muusika  distsiplineerib

Niisiis ei teeks ma väga ranget vahet tõsiasjas, et Heino Kaljuste oli esmajoones lastekooride juht ja sellekohase hariduse metoodik, Artur Rinne aga hoopiski solist, keda kõige rohkem kuuldi raadiohäälena. Kõik loetletud muusikamehed pühendusid inimestele, kellel erialane haridus veel puudus või seda ei tekkinudki.

Ühest aspektist ei kirjutata muusikategemisel aga peaaegu üldse. Muusika nimelt distsiplineerib ka siis, kui dirigent puudub. Hans Hindpere oli õigupoolest ansamblist nagu enne teda Emil Laansoo.

Mõlema salvestisi võib kuulata ka mõnusaks äraolemiseks, ent mitte taustaks ja sa ei tohi olla lõtv. Heino Kaljuste trükiloomingu leiab igaüks raamatukogudevahelise e-kataloogi “Ester” abil, Hans Hindpere heliloomingu sealtsamast. Alfred Karindi ja Artur Rinne juurde tuleme eraldi.