Head keelt!

6. september 2012 PEETER OLESK, kirjandusteadlane

Kui ma Tartu Ülikooli kauaaegse (alates 1965. aastast) õppejõu dotsent Ellen Uuspõllu (19. apr. 1927 Mereküla) kohta nimetaksin, et ta on korraliku eesti keele grand old lady, saaksin ma pahandada.

Mis keel see niisugune on ega oleks parem, kui ma seeasemel kirjutaksin, et ta on eesti keele heaks palju teinud suur vana daam. Erialast tööd ta Tartus Tähtvere serval enam ei tee, sest silmad ei luba. Ta on kodune, kuid seal on alati midagi teha, kasvõi koos abikaasaga majapidamine korras hoida.

Siiani olen ma kirjutanud peamiselt inimestest, keda enam pole või kellega me tema noorpõlvest sõja-eelsel Ida-Virumaal pole sattunud rääkima. Järgnev seevastu on kokkuvõte dotsent Ellen Uuspõllu vastustest minu küsimustele elust põhjarannikul ja mis sai edasi. Niisiis lugu elust enne teaduslikku tööd eesti keele lauseõpetuse vallas (raamatuna 1966, kraadina 1967).

Tähtpäevaartiklites lükatakse too “enne” enamasti kõrvale ning kui sedaviisi talitada ka dotsent Ellen Uuspõllu suhtes, siis võib jääda mulje, nagu alanuks tema kui filoloogi elu alles 1962. aastal aspirandiks saades. Tõeliselt algas kõik juba aastal 1945 teadusliku kirjanduse korrektorina ametis, mille järgi keel on hea siis, kui ta on veavaba (korrektor muide ei olnud tollal anonüümne isik ega ühekordse ülesande täitja, kuid tal oli üks suur eelis, nimelt leivakaardid).

Eesti keele puhul eksitakse tihtipeale selles, et lauseõpetusena mõistetakse üksnes sõnajärje põhjendatust. Pisut lihtsustatult võib väita, et lauseõpetus ehk süntaks tähendab sõnadevahelisi seoseid sõltuvalt sellest, mis mida ja kuidas tingib. Eelnevast johtuvalt sarnaneb lause analüüs väga keele loogilise analüüsiga, mille valdamist on lihtne kontrollida ühe keele “tegemisel” arusaadavaks mõnes teises keeles.

Korrektorina tuli Ellen Uuspõllul teha seda teadusest väljaspoole, õppejõuna lisaks eestlastele oma keele sees samast keelest välja venelastele ja soomlastele.  Sündinud Merekülas – tema arvates on kohanimi “Meriküla pandud võõraste poolt ega ole rahvaomane – , kasvas Ellen Uuspõld aga keskkonnas, kus kõneldi teisiti kui Narvas, sest ehkki tema isa Nikolai Heek (1890-1953) oli kohalik, oli ta õppinud hoopiski sugulaste juures Peterburis.

Ellen Uuspõllu ema, Nadežda Semjonova (1900-1979) oli pärit Tartust ja kohaliku maalermeistri tütar. Kokku said nad Narva-Jõesuus. Oma emapoolse vanaema kõnepruugist mäletab Ellen Uuspõld veel Tartu-päraseid vorme. Tema enda sünnikodu polnud aga talumaja sisemaal või rannatalu, meri otse ukse all. See oli Peterburi supelsakste poolt müüdud mansardkorrusega suvila ehk “daatša”, millel oli üleadsetega ühine kaev. Suvitades oli tollele kaevule asja näiteks helilooja Artur Kapil (1878-1952).

Leiba teenis Nikolai Heek kodust täiesti eemal Jõhvis, kus ta oli kahest üks taksojuht, kes tegi oma tööd “Fordiga”.  Jõukamaks saades ostis ta endale veoauto, millega vedas Oru lossi juurde rajatava muuli jaoks kive. Meie mõistes oli ta seega oskustööline, mitte maakäsitööline nagu külasepp või põlluharija või rannakalur. Seda vahet tuleb kindlasti meeles pidada, muidu muutub ühiskondlik stratifikatsioon Eesti Vabariigis 1918-1940 lihtsalt labaseks.

Ellen Uuspõllu vanaema oli asjatundlik majapidajanna, kes kasvatas samasuguseks ka tütre. Hea majapidaja on alati otsitud tööjõud, sest ta peab oskama paljut, kaasa arvatud hooaja tipul teiste abistamine – ja Narva-Jõesuu polnud odav koht. See ei tähendanud, et lapselaps peab olema iga hinna eest kõrgesti koolitatud. Loomulikuks peeti hoopiski edasipüüdlikkust, nende peres seega mitterahuldumist Puhkova algkooliga. Et pärast lahingute lõppu Narva jõe ja Sinimägede vahel tuleb alustada elu justkui otsast peale (sest Nikolai Heek tahtis Merekülla tagasi ja läkski sinna), seda klauslit Eesti Vabariigi sünnitunnistusel ei olnud.

Süntaktikuna uuris Ellen Uuspõld mõnesid lauselühendite liike. Neis pole midagi hirmuäratavat. Nõukogude leksikograafist Sergei Barhudarovist, kellest mei on varem juba juttu olnud, leidub foto, millel ta popsib piipu. Lihtlasuseks piisab sõnadest “Ta suitsetas piipu”. Liitlause ütleks, et “ta tõmbas piipu ja hoidis vasakus käes tikutopsi”. Kirjutades aga, et “õues istus pingil Stepan Barhudarov, toetades käe piibuga paremale põlvele”, saamegi väljendi koos lauselühendiga. Sõnajärg on siin sekundaarne, oluline on tegusõna “toetama” mittepöördeline vorm.

Kes on õppinud ladina keelt, taipab kiiresti, miks kuuluvad lauselühendid heakeelsuse alla. Muidugi saab ka ilma nendeta, kuid hea keel see enam ei ole. Selles mõttes ei käi heakeelsuse omandamine kunagi viisil “Oh, laula, ja hõiska”.