Esimene peaminister kahetseb vaid tegemata jäänut

23. oktoober 2012 TEET KORSTEN

Mart Laar.

Eile täitus 20 aastat esimese sõjajärgse vaba Eesti valitsuse ametisse astumisest, mille eesotsas oli Mart Laar. Sel puhul andis endine peaminister grupile ajakirjanikele intrevjuu, mis oli esimene pärast teda veebruaris tabanud ülirasket insulti.

Kirjutasite Postimehele südantvalutava artikli Euroopa Liidu (EL) tulevikust. Kui suured on teie hinnangul Eesti võimalused ELi tuleviku kujundamisel kaasa rääkida ja milline peaks EL olema Eesti vaatenurgast?

Eesti võimalused on täitsa olemas ja need sõltuvad meist endist ehk peamiselt kahest asjast. Kas me suudame ise korralikult kõiki asju läbi arutada, et Eestis endas oleks debatt ja tõsine debatt kõigis küsimusest – ka Euroopa küsimustes. Et me teaksime, mis seal toimub – praegu jääb vahetevahel mulje, et ega me eriti ei tea. Teine asi on see, kui otsustavalt me ise käitume, et oma tahet peale suruda. Kas me julgeme öelda mõnele asjale, mis meile tundub ülearusena, kohe “ei”? Aga see on ainuke võimalus, sest kui oled juba korra “jah” ütelnud, on hiljem “ei” ütelda peaaegu võimatu.

Ega mul (Euroopa Komisjoni presidendi) Barroso poolt paika pandud nägemuse vastu midagi ei ole, sest Euroopa, mida tahame, on tugev Euroopa. Me ei astunud Euroopasse selleks, et ta oleks nõrk. Niipea, kui Euroopa hakkaks nõrgemaks muutuma, muutuks ta meie silmis ebapopulaarseks. Kui tahame Euroopat tugevdada, peame selles töös osalema ja mõtlema, mis on sammud, kuidas Euroopa saab tugevaks. Ega siin ainult majandusest ei piisa – Euroopa on ikkagi vaimne suurus ja selle tõttu tuleb panna paika mõningad vaimsed ja poliitilised väärtused. See eeldab palju laiemat kaasamõtlemist kõigilt kui praegu.

Kuidas suhtute arstide streiki ja kuidas teie töötüli lahendaksite?

Kõigepealt sellest, mida ise kõige lähemalt nägin. Õdede ja hooldustöötajate palganõudesse suhtun ma küll positiivselt. See on siiski väga väikene ja ajast selgelt maha jäänud. Samal ajal on mulle vahetevahel arusaamatu, miks see suur streik toimub. Enne kui streikima hakata, tuleb nõudmised täpselt paika panna, mitte üritada streigiga muuta valitsuse poliitikat – maksupoliitikat ja muud. Aeg-ajalt kostavad sellised taotlused ja need ei vii streiki edasi. Enne kui valitsus midagi vaatab või järele annab, peaks üle vaatama kõikide inimeste palgad – ehk kas nüüd on EVs nii, et kui ma streikima hakkan ja piisavalt lärman, minul (palka) tõstetakse, aga teistel jääb tõstmata. Ehk miks on kooliõpetajate, politseinike, päästetöötajate palgad vähemtähtsad kui meedikute omad? Tuleks läbi mõelda ja paika panna struktuur ja süsteem, enne kui hakata midagi ostustama. Mõne päevaga streigi ajal seda sõlme ei lahenda. 

Kuidas hindate valituse seisu lähtuvalt prokuratuuri otsusest lõpetada Reformierakonna rahastamisega seotud kriminaalasi ja majandus- ja kommunikatsiooniministri ümber tekkinud olukorrast? Kas te ei leia näiteks, et aasta enne kohalikke valimisi oleksid mõned vahetused valitsuse koosseisus kasulikud mõlemale koalitsioonierakonnale?

Vahetusi pakuti ka minu valitsusele, mille juubelit tähistame. Et lase keegi lahti ja mõista keegi hukka ja viska keegi huntide ette – põhjusega või põhjuseta – ja pääsed ise terve nahaga. Seda teed me kunagi ei läinud. Võibolla siis ka kannatasime ja toetus kadus, aga ma tunnen, et tegime õigesti. Kui valitsus hakkab niimoodi toimima, ei julge keegi sellest valitsusest enam midagi otsustada. Kui on koos tehtud, siis koos ka vastutatakse, kiskuda keegi välja ja panna ta millegi eest eraldi vastutama, ei ole õige. 

Nimetage üks asi, mille üle olete eriti uhke, ja üks viga, mida eriti kahetsete esimese valitsuse tegevusega seoses.

Kahetsen neid asju, mis jäid tegemata, mitte neid, mis tehti. Kõige suurem kahetsus on, et see valitsus lõpuni ei püsinud. Sellega suutsime suure kirega hakkama saada – et ta ikka ei püsiks; kes tegi, see tegi. Aga õnnestumisi on tõesti üsna mitmeid. Kui mulle endale kõige armsamat nimetada, mille eest on ka maailmas enim kiidetud, on see maksureform, mis oli maailmas ainulaadne. Kui ka IMFi poolt öeldi, et härra Laar, ärge tehke, te olete maailmas esimene ja arvati, et sellega kedagi hirmutatakse, siis see oli küll eksitus – mind hoopis innustas olla esimene. Nüüd on peaaegu kolmandikus ELis sarnane maksureform ellu viidud. Kindlasti on üks oluline asi Vene vägede välja viimine. See pani väga paljudele teistele asjadele aluse.

Üks teie esimese valitsuse aegne suurem kriis oli nn Narva oma. Millised märksõnad teie esimesest peaministri-ajast käivad Ida-Virumaa kohta?

Eks see oli üks sügavamaid kriise. Kui peamister soovis saada teravaid elamusi, oli Narva selleks väga sobiv koht. Kui (sotsiaalminister) Marju Lauristin kaotas oma käise Toompea ees, siis minu ihukaitsjad kaotasid Narvas, kui sai väga aktiivselt osaletud kohalike elanike meeleavaldusel, kus nõuti suuri muudatusi. Kuid need meeleolud läksid mööda ja muutusid realistlikumaks, kui Indrek Tarand mängis seal üsna suurt rolli. Aga see oli närvesööv töö ja Narva oli just koht, kus tollane kaitsepolitsei andis enne visiiti ametliku hoiatuse, et ma sinna ei tohi minna, kuna nad ei suuda vastutada minu julgeoleku eest.

Loomulikult ma läksin! Mul oli kogu aeg mingi mees väikse kohvriga kaasas. Kui ma visiidi lõpul küsisin, kes ta selline on, ütles ta, et ta ongi see, kes peaks minust kuuli välja võtma, kui mind tulistatakse. See kõlas küll väga optimistlikult! Sel ajal magas mul köögis automaatur, kes hoidis kogu aeg välisust sihikul, olles valmis, automaat köögi laual. Ega see elu just väga lihtne ei ole ja on adrenaliinirohke. Kiitus naisele ja lastele, kes selle üle elasid ja vastu pidasid.