Hispaanlane õpetab Toilas hispaania kitarri

7. oktoober 2012 SIRLE SOMMER-KALDA

Rafael M. Calvo Diaz jagab end Eestis elades Toila ja Tallinna vahel. Tunnis kasutab ta inglise keelt ja mõningaid eestikeelseid väljendeid. Ükski kitarriõpilane pole õpinguid katkestanud sellepärast, et ta võõramaisest õpetajast aru ei saaks.

“Ma ei tahtnud terve elu töötada ühes ja samas koolis, vaid vaadata, mida mujal tehakse,” põhjendab Rafael M. Calvo Diaz oma kõrvalehüpet Eestisse. “Tulin aastaks-kaheks, aga võib-olla olen siin ka 20 aasta pärast,” jätab ta kaardid lahtiseks.

Kuidas juhtus, et Hispaania õpetaja, kellel on kodumaal olemas hea töökoht, töötab vaatamata tuntavale palgakaotusele alates sellest sügisest Toila muusika- ja kunstikoolis klassikalise kitarri õpetajana?

Viimased kaheksa aastat olen õpetanud ühes Hispaania eragümnaasiumis. Gijóni linnas, kus ma sündisin ja üles kasvasin. Olen mitme oma kolleegi pealt näinud, et kui hakkad ühes koolis tööle, oled seal pensionini, nii et terve elu möödub ühes kohas. See on muidugi ka OK, aga tundsin, et ei taha enam teha ühte ja sama, vaid näha, kuidas mujal töötatakse, saada uusi ideid.

Mõned arvavad, et hispaania kitarri (Eestis kasutatakse rohkem terminit klassikaline kitarr – toim) osatakse kõige paremini Hispaanias, aga see pole nii. Seda osatakse suurepäraselt ka mujal – on küllalt inimesi, kellelt midagi juurde õppida.

Olen 34aastane, mul ei ole peret ja tundsin, et praegu on välismaale minekuks viimane aeg. Võib-olla mõne aasta pärast olen abielus ja siis pole see enam võimalik. Andsin endale ka aru, et 58aastasena ma sellist elumuutust ette ei võtaks. Seega, kas nüüd või mitte kunagi. Tulin küll aastaks või kaheks, aga mine tea, võib-olla olen siin ka 20 aasta pärast.

Aga kui tekib soov aasta-kahe pärast koju naasta, siis minu kool säilitab minu töökoha.

On selline ringi vaatamine Hispaania õpetajate seas tavaline?

See sõltub koolist ja selle juhtkonnast. Näiteks meie kooli inglise keele õpetaja reisis mõned aastad tagasi pikemalt Austraalias, USAs ja Suurbritannias, et end inglise keeles täiendada. Ja ajalooõpetaja sõitis kaheksa aastat tagasi ringi Lõuna-Ameerikas. Nii et me saame seda teha, see on kirjas ka töölepingus, et võime küsida luba enesetäiendamiseks välismaal, nii et töökoht säilib. Palk sel ajal muidugi ei jookse, mul on lihtsalt õigus tulla tagasi oma töökohale ja jätkata samadel tingimustel nagu seni.

Kui erakoolis saab minna aastaks-kaheks, siis riigikoolis pole välismaal stažeerimise aeg piiratud, võid jääda nii kauaks, kui soovid.

Hüva, see asi on nüüd selge, aga miks otsisite ajutist töökohta just mõnes Balti riigis?

Pöördusin EURESi töövahendusvõrgustiku poole, sest teadsin, et tahan minna mõnda Euroopa riiki. Ülikoolis õppides tekkis huvi Balti riikide vastu. Ma ei teagi, miks.

Peab ju olema mingi seletus, miks see huvi tekkis? 

Võib-olla sellepärast, et need riigid on väga erinevad Hispaaniast ja üldse kogu Lõuna-Euroopast. Siiani olen käinud rohkem Lääne- ja Kesk-Euroopas ning Ida-Euroopa on alles avastamata.

Mind aitas töökoha leidmisel EURESi nõustaja, kes leidis kontakti Eesti kitarriseltsiga. Julia (Julia Kahro-Reinman Eesti kitarriseltsist – toim) küsis, kas oleksin nõus töötama Toilas ja andma mõned tunnid ka Tallinnas. Nõustusin. Uurisin internetist, et Toila on väike turistidele huvipakkuv küla. Osa minu suguvõsast on pärit väikestest Astuuria mägiküladest, kus on elanikke sada või veelgi vähem.

Jagate end praegu Toila muusika- ja kunstikooli ning Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi vahel. Kus olete end rohkem sisse seadnud?

Mul ei ole veel kummaski kohas oma elamispinda, sest siiani kahtlesin, kus ma rohkem olema hakkan. Mul on Toilas tunnid kolmel päeval ja Tallinnas kahel päeval nädalas. Hispaanias elan Gijónis (sadamalinn Astuuria autonoomses piirkonnas Põhja-Hispaanias – toim), kus on peaaegu sama palju elanikke kui Tallinnas. Seega pigem üritan leida korteri Tallinnas, kus ma veedan nädalalõpud, ja käia kolm päeva nädalas Toilas, kus ma praegu peatun külalistemajas.

Olete omandanud nii ajaloo- kui kitarriõpetaja kutse. Arusaadav, et Eestis te ei saa ajalugu õpetada, aga kas kodumaal annate mõlemat ainet?

Jah, gümnaasiumis annan nii ajaloo-, filosoofia- kui muusikatunde ning lisaks muusikakoolis kitarri.

Eestis on teil siis oluliselt rohkem vaba aega?

Jah, aga kui Hispaanias on kõik tuttav, siis siin õpin tundma uusi kohti ja üritan õppida eesti keelt. Olen siin olnud alles viis nädalat, õnneks pole veel külmaks läinud. Eks talvel tuleb kindlasti ette ka raskeid hetki, aga siis tuleb käia kontsertidel ja püüda pikka pimedat aega meeldivalt täita.

Klassikalise kitarri sünnimaa on Hispaania. Kas tänu sellele on see pill seal erilisel positsioonil?

See pole nii. Hispaania kitarril mängitakse klassikalist muusikat ja enamikule lastest on see igav. Paganini või Tšaikovski kuulamine pole kuigi populaarne. Ja paljud, kes õpivad klassikalist kitarri, ei kuula klassikalist muusikat, vaid pigem Madonnat ja teisi popstaare. Kitarri õpivad nad sellepärast, et vanemad seda tahavad.

Mina hakkasin õppima kitarri, sest minu pere ja lähedased on väga musikaalsed. Minu vanemad nõod on õppinud muusikat ja lapsena tahtsin nende eeskujul muusikaga tegeleda. Üks nõbu, kellega jagasin huvi korvpalli vastu, mängis just kitarri ja nii tahtsin mina ka.

Kuidas te klassikalise kitarri oma õpilastele “söödavaks” teete?

Tean, et harjutamine võib vahel olla kohutavalt tüütu. Väiksemate lastega on lihtsam: kui nad tunnevad end õpetaja seltsis mugavalt, siis nad enamasti teevad, mida sa ütled. Vanemate, 12-15aastaste õpilastega on muidugi keerulisem. Nad tahavad teha kõike vastupidiselt sellele, mida vanemad neile ütlevad. Eks siis tuleb leida sellist repertuaari, mis neile meeldib. Mina lõpetasin kitarriõpingud ainult sellepärast, et vanemad seda soovisid. Edasi võisin ise otsustada, kas jätkan või mitte.

Kuidas suhtlete Toilas oma õpilastega, kellest mõned pole veel inglise keelt õppimagi hakanud?

Õnneks pole minu 14 õpilase seas ühtegi päris algajat. Põhitõed on selged. Olen kirjutanud endale välja lauseid eesti keeles, näiteks “palun korda” jms. Üritan õppida eesti keelt ja üldiselt mõistavad kõik ka natukene inglise keelt. Mul on sõnaraamat laual ja saame hakkama.

Mõned aastad tagasi esines Toila promenaadil maailmakuulus kitarrist Francis Goya. Kas teil on oma lemmikud kitarrimaailmas?

Mul ei ole ühtegi lemmikut soolokitarristide seas, aga mulle meeldivad väga Brasiilia kaksikvennad Assadid, kes mängivad duette ja teevad seda imeliselt.

Kui võrrelda Eesti ja Hispaania koole, siis kas need on väga erinevad?

Lapsed on pidevalt ninapidi mobiiltelefonis nii siin kui seal (Naerab.). Aga 1500 õpilasega kool, kus ma Hispaanias töötan, on infotehnoloogia kallakuga ja seal on igal õpilasel tunnis sülearvuti – see on suurim erinevus.

Muusikakooli osas on kõik sama – on kitarrid, noodid ja pilli õpitakse samamoodi. Siin on minu jaoks muidugi uus see, et mängime ka eesti heliloojate palu – avastan enda jaoks uut muusikat. Hispaanias mängime põhiliselt oma heliloojaid.

Kas te õpetate siinsetele õpilastele ka midagi hispaaniapärast, näiteks mõnda flamenkoviit, mida Eestis kõige hispaaniapärasemaks peetakse?

Ei, ma ei ole suur flamenkoaustaja, see pole Põhja-Hispaania traditsiooniline muusika. Oleme lõunahispaanlastest väga erinevad nii keele kui traditsioonide poolest, meil on kohati raske isegi üksteisest aru saada. Kitarr on rohkem au sees lõunas, see pole meie traditsiooniline pill, meil on hoopis torupill. Aga mina torupilli ei mängi, sest korteris elades pole just kõige parem seda õppida.