Tehing, kus kaotajaid ei paista

5. aprill 2011 

Kui mõisted “suurärimees” ja “suurtehing” kipuvad Eestis pahatihti põhjendamatult liigsagedase kasutamise pärast devalveeruma, siis Tiit Vähi ja tema äsjase Silmeti müügitehingu puhul on nende kasutamine kindlasti õigustatud.

Praeguseks teadaoleva info põhjal on Vähil õnnestunud teha hea tehing nii enda kui ka Ida-Viru jaoks. Veel mõned aastad tagasi rippus Silmeti kohal seiskumise oht, sest Hiina oli maailmaturu oma üliodava toodanguga üle ujutanud. Mitmed Silmetiga analoogsed tehased mujal maailmas läksidki kinni. Uus hingamine ja hindade tõus tulid alles eelmisel aastal, kui Hiina hakkas muldmetallide eksporti piirama, sest ei jõudnud oma kasvava majanduse vajadusi katta. Samas jäi Silmeti seis siiski rabedaks, sest toorainetarnete osas pikemas perspektiivis kindlustunnet polnud.

Ometigi suutis nüüd Vähi leida Silmetile ostja, kes oli nõus selle ettevõtte üheprotsendilise osaluse eest välja laduma miljon Ameerika dollarit. 80protsendilise aktsiapaki loovutamine tähendab aga Eesti kroonides peaaegu miljardit. Ei saa öelda, et oleks paha hind. Võrdluseks, kuus aastat tagasi õnnestus poole Silmeti müügi eest saada vaid 12 miljonit dollarit.

Kokkuvõttes peaks uue suuromaniku saanud Silmetil olema nüüd kaitstud senine Achilleuse kand – toorainetarnete kindlus. Töökohad jäävad alles. Vähi sai päris palju raha Sillamäe sadama edasiehitamiseks. Olulise märgina tuleks võtta ka seda, et tegu peaks olema Ameerika kapitali suurima investeeringuga Euroopa Liidu idapiiril.