Järve Biopuhastuse juht alustas veeäris karjääri öövahina

3. aprill 2011 NIINA VOROPAJEVA

Kohtla-Järve, Kiviõli, Püssi ja Jõhvi valla kohalike omavalitsuste poolt 2002. aastal asutatud OÜ Järve Biopuhastus alustas oma tegevust sisuliselt ühe töötajaga. Praeguseks on ettevõte kasvanud ja opereerib mitmeid veevarustussüsteeme ning teostab mitmeid miljoneid maksvaid projekte. Niisuguse majapidamise juhile – Järve Biopuhastuse juhatuse liikmele Vladislav Petuhhovile algas see kõik täiesti ootamatult siis, kui ta tudengina OÜs Narva Vesi valvuritööga lisa teenis.

Kuidas juhtus, et Peterburi sotsioloogiatudeng hakkas tegelema veemajandusega?

Ma ei ole kunagi end selle valdkonnaga seostanud ega plaaninud veemajandusega tegeleda. Peterburis õppides olin tervise tõttu sunnitud akadeemilise puhkuse võtma. Asusin Narva Vees öövahina tööle. Muud tööd ma tookord ei otsinudki. See rahuldas mind täielikult – mul oli palju vaba aega, et valmistuda õpingute jätkamiseks.

Ükskord möödus minust Narva Vee direktor ja pani tähele, et ma lugesin ingliskeelset raamatut. Selgus, et Narva Vees ei osanud tollal inglise keelt peale minu mitte keegi, aga seda vajati, sest algamas olid esimesed infrastruktuuriprojektid Euroopa Liidu finantseerimisel.

Nii hakkasingi nende projektidega tegelema, töötades samal ajal öövahina edasi. Siis töötasin mõnda aega ühes Taani firmas, kus tehti tehnilis-majanduslikke ettevalmistusi veehaarde rajamiseks Mustjõel ning veevarustussüsteemi rajamiseks Sillamäel. Seejärel tuli ettepanek asuda Narva veepuhastusseadmete rekonstrueerimisprojekti kallale, millega tegelesin aastail 1994-2003. Lõpuks pakuti mulle juhikohta Järve Biopuhastuses. Tegin konkursi läbi ning hakkasin tegelema Kohtla-Järve puhastusseadmete ettevalmistamise ja ehitusega.

Järve Biopuhastus sisuliselt selleks loodigi. Ent te saite ju aru, et alustada tuleb praktiliselt tühjalt kohalt?

Tõsi, siia tulemine oli mõnes mõttes avantüür. Vana kirjutuslaud ja üks inimene – juhataja Viktor Tomson – olid kõik, millest koosnes tol ajal Järve Biopuhastus. Masendava mulje jätsid ka puhastusseadmed – niisugust rauahunnikut ei olnud ma enne näinud. Töötasin selle projekti kallal 2005. aastani ja arvasin, et kui selle lõpule viin, siis lähen rahulikult oma teed.

Pärast Viktor Tomsoni pensionilejäämist aga pakuti mulle juhatuse liikme kohta. Olen juhatuses juba teist tähtaega, kuigi ausalt öeldes ei ole ma end kunagi seostanud ettevõtte juhi ametiga. Mul oli huvitav tegeleda rahvusvaheliste ehitusprojektide ettevalmistamise ja elluviimisega.

Nüüd aga vastutate kõige eest – nii tarbijani jõudva vee kui ka uue torustiku paigaldamise tagajärjel kannatada saanud linnatänavate eest. Viimaste pärast kirutakse teid praegu sageli. Miks nii juhtub, et aetakse head asja, uuendatakse torustikke, aga selle meepoti rikub tõrvatilk katkiste teede näol?

Ettevõte WaterSer, kes ehitas kanalisatsioonitorusid, tegi oma tööd teede taastamisel mingil etapil tõesti mitterahuldavalt ja me lõpetasime nendega lepingu.

Paljude linlaste arvates juhtub selliseid asju ainult Kohtla-Järvel ning teistes linnades tehakse asju teistmoodi.

Kohtla-Järve elanikele jääb niisugune mulje seetõttu, et linnas ei ole ammu veetorustikke vahetatud. Kui vaadata näiteks Tartu kogemusi, siis sealgi on pärast samasuguseid töid auke ja sissevarisenud kohti. Ent seal uuendatakse torusid sagedamini ja suuremas ulatuses ning elanike tolerantsus toimuva suhtes on suurem. Igasugune toruvahetus linna piires tähendab alati hulka ebameeldivusi ja ebakõlasid – mida tahes.

Viimasel ajal tegutses torude rajamisel Merko ja kinnitan, et paremat tööde kvaliteeti ei paku praegu Eestis keegi. Kuigi ka neil tuleb ette kaebusi põhjustavaid probleeme.

Tahate öelda, et praegusest parem olukord kaevetööde puhul ei ole võimalik?

Tahaksime, et see oleks parem, kuid tänase päeva seisuga on Eestis just niisugune tööde kvaliteet. Mingit tormilist läbimurret selles valdkonnas oodata on ebareaalne. Ma ei kavatse endale tuhka pähe raputada ega väita, et kõikide aukude eest Kohtla-Järve tänavatel vastutab Järve Biopuhastus. Meie vastutame selle teekatte osa eest, mille üles oleme kaevanud. Kui aga teekatte üldine seisukord on halb või keskmine, siis arvestades ka meie tööde mõju, viib kõik selleni, mis meil praegu on. Ja kuna meie kaevame kõige rohkem, siis pöördubki negatiivne reaktsioon meie suunas.

Kui palju raha olete juba maasse matnud ja kui palju veel matate?

Esimene projekt – kanalisatsioonisüsteemi rekonstrueerimine, mis tähendab puhastusseadmeid, kollektoreid, torustikke – läks maksma 40 miljonit eurot. Praegu oleme asunud veevarustussüsteemi rekonstrueerimisprojekti kallale – sinna läheb veel 46 miljonit eurot.

Neid miljoneid hakkame meie, tarbijad, varsti kinni maksma. Missugust hinnatõusu võib oodata – viie- või kümnekordset?

Tariifimäära ei ole me mitu aastat puutunud. Praegu andis nõukogu oma nõusoleku seda tõsta, kuid hinnatõus tuleb minimaalne. Sellesse ei ole sisse kirjutatud üht tähtsat komponenti – amortisatsioonikulusid. Euroopa Liit deklareeris, et veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide infrastruktuuri panustamise laine on lõppemas. Rohkem raha ei tule. Edaspidi tuleb meil ise hakkama saada, see aga tähendab, et tuleb koguda amortisatsioonieraldisi rajatud objektide maksumuse mahus.

Loomulikult kasvab koormus tariifile järk-järgult. See ei ole lähima kahe-kolme, vaid vähemalt viie aasta teema. Seega mingeid hirmsaid hinnamuutusi ei ole vaja meilt oodata.

Millal võime puhast vett loota?

Juba kahe aasta pärast, kui valmib veefiltreerimisjaam, saavad remonditud veehaare ja vahetatud magistraaltorud, muutub vesi palju puhtamaks. Aastaks 2014, kui saavad ehitatud uued linnavõrgud, kaovad praegused probleemid ära. Ja meie ettevõtte töötajad saavad öelda, et oleme oma puud istutanud.

Hoolimata sellest, et meid praegu linnas tehtavate tööde pärast palju kirutakse, pole meil põhjust veevärgi projekti pärast häbi tunda. Mina pean seda edukaks. Ja mitte ainult sellepärast, et matsime torusid uuendades maasse palju rauda.

Mille pärast siis veel?

Suureks saavutuseks esimese projekti juures loen seda, et on kujunenud terviklik ettevõte, kes osutab linnale elukondlikke teenuseid, kus töötajatel on konkurentsivõimelised palgad ja kus kooskõlastatakse maakonna omavalitsuste probleeme.

Ent te olete muutumas monopoliks, haarates enda kätte üha rohkem võrke. Te opereerite neid Kohtla-Järvel, Püssis, Kohtla vallas, Kohtla-Nõmmel, Illukal. Varsti lähevad teie kätte Jõhvi valla ja Kiviõli linna võrgud. Konkurentsi seisukohast, mille kaudu peaks võitma tarbija, pole see ju hea.

Meil ei olnud kavas opereerida Kohtla-Järve võrke, kuid need tuli kiirkorras vastu võtta, sest Viru Vesi loobus nende teenindamisest. See osutus mõningal määral detonaatoriks praeguse ettevõtte kujundamisel.

Linnavõrkude opereerimine on meie jaoks praegu pigem ühiskondlik-sotsiaalne ülesanne. Majanduslikust seisukohast ei ole see ettevõttele kasulik. Mis aga puudutab monopolismi, siis palju väikeseid ettevõtteid, kes ei suuda kontsentreerida suuri ressursse ühte kohta, on halvem kui üks ettearvatav ja oma tegevust omavalitsustega kooskõlastav suur ettevõte.

Öelge ausalt, missugust vett me praegu joome, kui kraanist tuleb tihtipeale pruuni värvi vesi?

Kui pole avariisid ega hõljumi liikumisi, siis tarbite vett, mis küll ei vasta normidele, kuid on ohutu. Nii leidis keskkonnaministeerium. Enamiku probleemide põhjuseks on praegu avariid, mistõttu muutub torustikus liikuva veevoo kiirus. Võimalik, et seejärel eraldub ebapiisava läbipesu tõttu mingis lõigus torustiku seintele kogunenud rooste. Seda hõljumit ei õnnestu alati filtreerida ja nii jõuab see tarbijani pruuni veena.

Ma ei eita seda probleemi ega õigusta end, kui oleme ebarahuldavalt tegutsenud ega ole mustusepilve kinni püüdnud. Muidugi on süsteem roostes, kuid see ei vabasta meid vastutusest – muudmoodi ei saagi olla.

Vastutusrikas töö ja juuraõpingud Tallinna ülikoolis jätavad vähe vaba aega. Millele te seda kulutate?

Järve Biopuhastuse juhatuse liige Vladislav Petuhhov tunnistab, et töö ja õpingute kõrval napib vaba aega, mistõttu on ta oma lemmiktegevuse, lugemise, asendanud autoroolis audioraamatute kuulamisega.


Vaba aega mul praktiliselt ei jäägi. Lapsepõlvest peale armastan lugeda. Nüüdki, kui tuleb palju autoga ringi sõita, on mul võimalus kui mitte lugeda, siis kuulata raamatut, kasutades elektroonilist raamatukogu. Autos veedetud tunnid on tänu sellele muutunud kõige põnevamaks. Kui pean järjekordselt ühest linnast teise sõitma, tean juba ette, missuguse raamatu seltsis ma seda teen.