Insener kultuuri sees

3. august 2012 PEETER OLESK, kirjandusteadlane

Kahtlemata on kultuur looming, kuid kuskil pole fikseeritud, et see looming on üksnes kunst, näiteks mängufilm. Kui me mõtleme inseneriasjandusele, siis näiteks sakraalehitised on looming kõigile nähtaval kujul.

Kunsti tunnuseks peetakse tihtipeale ühe teose seletamatut unikaalsust ehk kordumatust. See on eksitus, sest paljud teosed muutuvad kunstiks alles ansamblina – näiteks kohviserviis kuuele.

Samal kombel ei pruugi ka looming olla ühekordne. Ta võib vabalt avalduda näiteks seeriana nagu kunagi paljukopalised rootorekskavaatorid maaparandustöödeks alates numbrist ETN-142 omaaegses Tallinna Ekskavaatoritehases (hilisemas tootmiskoondises “Talleks” 1944-1992; praeguseks on koondisest järel traktoritele lisaseadmeid tegev OÜ Mõisaküla Masinatehas) või liimvaigud (sh. DFK) kontsernis “Viru Keemia Grupp AS).

Looming seisneb selles, kui keegi leiab esmakordselt probleemile nn. töötava lahenduse.

Mida teeb insener?

Narvast on pärit mitu teenekat ehitusinseneri: prof. Valdek Kulbach (6. apr. 1927), Peet Põder (13. aug. 1935) ja nüüd juba surnud Urmo Kala (30. jaan. 1939-18. mai 2012). Kui neilt – kõik on töötanud juhtivatel kohtadel – küsida, mida teeb insener, ega nad ei vastaks, et karjääri. Nad oleksid segaduses ning pakuksid välja, et insener arvutab.

Nood arvutused ise ei olegi üle mõistuse keerulised, aga neid on palju, sest kuigi isegi ehituskonstruktsioonide projekteerimine ja praktiline realiseerimine on seotud rohkete normidega, ei kao ükski tundmatu suurus arvutustes iseenesest mitte kuskile. Olgu meil ehituskonstruktsiooniks mitmekorruselise elumaja katus, millele sajab paks kord lund. Ühelgi katusel pole aga seadet nagu autodel-veduritel-lennukitel esiklaasi ees ja mida nimetatakse kojameesteks. Teatava aja “käitub” lumi katusel staatilisena ehk püsib paigal ja konstruktsiooniinseneri ülesandeks ongi arvutada katuse, järelikult ka tema ehitusmaterjalide vastupidavus lisaraskusele.

Ehituskonstruktsioon võib olla seega ehitise osa, näiteks vundament. Ta võib olla ka ehitis ise, näiteks elektrijaama korsten, mille suhtes lumest märksa tugevam faktor on tuul. Ent ta võib olla ka iseseisev mehhanism nagu tõstemast suuremõõtmeliste ja väga raskete seadmete asetamiseks õigesse kohta. Kui tornkraana võib tõsta raskusi kuni 100 tonni, siis tõstemastiga saab liigutada raskusi kuni 1000 tonni.

Just niisuguste mastide konstrueerimisele ongi prof. Valdek Kulbach koos prof. Johannes Aarega (1915-2000) osalt pühendunud. Lõpetatuks saab mastikonstruktor oma töö lugeda siis, kui raskus on seatud paika. Et asjad nii kaugele jõuaksid, selleks peab insener tundma vähemasti kaht vundamenti – seda, millele toetub mast ise ja seda, millele hakkab kinnituma raskus õiges, just talle mõeldud kohas. Ses mõttes on ta hoopiski pinnasemehhaanik.

Paljude teaduste ristumispunkt

Järelikult sisaldab lause “insener arvutab” väga suurt lihtsustamist. Näiteks metallkonstruktsioonide kasutamine eeldab paratamatult, et insener on mõnevõrra ka metallurg ehk sobiva koostisega metalli “tegija”. Narvas muutub see igapäevaseks probleemiks otsekohe, kui kord võetakse käsile uued transpordisillad linna südamest väljaspool. Metallurg on pigemini tehnoloog kui keemik.

Nõnda arutledes jõuame probleemini, mis on üldine: kaasaegne insener töötab punktis või õieti piirkonnas, kus puutuvad kokku matemaatika, füüsika, keemia ja materjaliteadus ehk ta on omal viisil entsüklopedist, kes väga suurel määral sõltub konkreetsetest tellimustest ja järelikult ühiskonna jõukusest. Ka paarikümnel inimesel eespool mainitud OÜ-s Mõisaküla Masinatehas pole iga päev tööd. Mitte noored mehed ei taha õppida inseneriasjandust, vaid nende kohapealse rakendamise mastaap on väga väike.

TÄIENDAVAKS LUGEMISEKS

* Eestikeelse enesepoolse ülevaate prof. Valdek Kulbachi elutööst leiab lugeja kuulehest “KesKus” ( ).

* Väikese valiku ta uurimustest rippkonstruktsioonide, sh. ka Suure väina silla kohta pakub Eesti TA Toimetiste” pühendusnumber aastast 2002 (http://www.kirj.ee/r-te-i.htm).