Mis toimub enne teatrietendust?

29. juuni 2012 PEETER OLESK, kirjandusteadlane

Mitte kõik kultuuri elemendid pole võrdväärselt demokraatlikud, st. kättesaadavad igaühele. Inseneriasjandus nõuab korralikku arvutusoskust, muusika kõrva, kohtumõistmine seadusandluse, kuid ka inimesetundmist, kirurgia kiiret kätt, filmikunst tehnikat.

Teater, mille mõtteks on osalise meeltes sekundaarse reaalsuse loomine, seevastu on demokraatlik, sest teda saab teha igaüks. “Osaline” tähendab siin inimest, kes kas vaatab teatrit või loob seda ise.

Valmisolek kunsti sünniks

Asja olemust niipidi vaadeldes võiks arvata, et teater inimeses kestab umbes sama kaua, kuni inimene elab. Tegelikkus on julmem: näitleja parimad hetked sünnivad sel imelisel hetkel, mil juhus on õnnelik. Tavaliselt sõnastatakse see õnn väga proosaliselt: parim vorm, suurepärane lavastaja, hea dramaturgia (st. inspireeriv materjal), hea trupp, kaasaelav publik, sobiv ruum. Jääda üht nendest ootama tähendab teatri kaotamist. Sa, sina, kes sa lähed lavale, pead olema kunsti sünniks valmis kogu aeg, sest nagu laskis öelda Shakespeare, “valmisolek on kõik”.

Elmo Nüganeni (15. veebr. 1962 Jõhvis) ja tema kohta kirjutatud raamat “”Esimene vaatus” (Tallinn, 2012; koostaja Tiit Sinissaar jt.) ei koosne filosoofilistest mõtiskeludest nagu Ingo Normeti “Teatrist” (2002) või valitud mõttekatkeist nagu Lea Tormise ja Merle Karusoo koostatud “Voldemar Panso” (1990) ega teatriloost nagu Reet Neimari jt. koostatud “Tühi ruum ehk meie elu kunstis. Garderoobijutte” (1996).

Nüganeni tuleb lugeda nagu tulevikule mõtlev ajaloosõber, kellele ta räägib näiteks ingerisoomlaste isiklikult kogetud läbi- ja üleelamistest – teemast, mida meie ajaloolased on eelistanud lükata kuskile nurka, eest ära. Eestis on saanud kombeks kirjutada näitlejast või ka lavastajast selles ulatuses, mida me näeme etenduse ajal või siis armulugude tasemel või mälestustena joomatuuridest.

Elmo Nüganen jutustab sellest, mis on olnud e n n e etendust. Ses mõttes on raamat temast väga heaks emotsionaalseks sissejuhatuseks Ida-Virru või vähemasti põlevkivibasseini, liiati kuna ühe ingerlase probleemid on väga sarnased teistele ja tüüpilised ka teistele rahvastele (näit valgevenelastele).

Näitleja jaoks on ruum tihtipeale tervest lavast see osa, mida me näeme rambivalguses ja mille jätavad talle teised näitlejad. Lavastaja jaoks on ruum kogu lava, teatrijuhile hoone tervikuna. Viimane võib olla ka punktiirne või lausa mõtteline (etendused vabas õhus).

Elmo Nüganen peab valdama kõiki kolme võimalust, millest ta on eraldi pikemalt käsitlenud suure saali erinevust väikesest (tubateater muide ei = väike saal!). Ses suhtes on huvitav võrrelda kunagise Noorsooteatri arengut, kuna too algas õieti rändamisest “lihtsalt” vabade mängupindade vahel (näit. koolide võimlad). Ja siiski ei ole Nüganen teine Panso. Juba lootusetult haige olles kirjutas Voldemar Panso kibedalt: režissöörina ma ütlen: nii palju, kui andsid näitlejale, ei saa sa iial tagasi (jaan. 1977). Nüganenil see kibedus puudub; varjamata vajadust kõva käe järele lubab ta veelgi ennast heas mõttes üllatada.

Soliidses reas

On tükke, mida tuleb lavastada ikka ja jälle enam-vähem samal põhimõttel nagu kontrollitakse mõõteriistu etaloni järgi. Niisugused on näiteks “Hamlet” (1601; eesti keeles esmakordselt 1910), “Revident” (1836), Tšehhovi näidendid, Henrik Ibseni “Metspart” (1884; eesti keeles 1978), Arthur Milleri (1915-2005) “Proovireisija surm” (1949; eesti keeles), aga ka näiteks MoliÄ—re´i (1622-1673) “Kodanlasest aadlimees” (1670; eesti keeles eraldi 1992).

Kuna sellisteks lavastusteks on vaja väga head lavalist koosseisu, siis pidevalt neid repertuaaris hoida ei saagi ja nii ei maksa ka imestada, kui võivad kasvada põlvkonnad, kellele teatrikunst on võõras, sest ta nõuab distsipliini. “Kodanlasest aadlimees” on teos tõusikust. Veider, kuid ehkki praegune Eesti on tõusiklikkusest pakil, kasutatakse seda sõna väga harva. Olla tõusik on pigemini auasi, kuigi tõusik on alati naeruväärne ja halenaljakas.

Elmo Nüganen kuulub ritta, mitte ei ole üksik provintslane. Selle rea moodustavad Kaarel Karm (1906-1979; Narva), Inna Taarna (1926; Tallinn), Ants (1908-1989) ja Olev (1914-1990) Eskola (mõlemad Tallinnast) ning koos nendega kuni Loksani vähemalt poolsada teatriisiksust. Ükski neist pole jäänud harrastajaks.