Ajalooõpetajad otsisid Sakal üksmeelt

23. august 2012 SIRLE SOMMER-KALDA

Ivan Lavrentjev pani suvekoolis õpetajatele südamele, et nad innustaksid noori arutlema.

“Vene noortel tuleks nõukogude aja suhtes roosad prillid eest võtta,” leidis Ivan Lavrentjev, kes kõneles Saka mõisas toimunud ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajate suvekoolis ajaloo õpetamisest noore eestivenelase pilgu läbi.

“Ehkki uuringu järgi leiab 43 protsenti vene noortest, et nõukogude repressioonidest ei peaks nii palju rääkima, võiksid vene noored nõukogude aja pahupoolest rohkem teada,” arvas Ivan Lavrentjev. “Praegu on see teema pigem üleval Eesti, mitte Vene meedias, ja selle sihtrühmani ehk vene noorteni eriti ei jõua,” ütles noormees, kes lõpetas aasta tagasi Tallinna kesklinna vene gümnaasiumi, õpib praegu Tallinna ülikoolis ajalugu ja tegutseb Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidus.

“Kui Vene Erakond Eestis ühines sotsiaaldemokraatidega ja parlamendierakonna aseesimehe tasemel aeti sellist jama, et okupatsioon on usuküsimus, siis mida tahta koolinoortest?” arutles Lavrentjev, kelle sõnul praegused koolinoored hindavad nõukogude aega oma vanemate juttude järgi.

“Meie vanemad olid siis noored ja noorusaega meenutatakse alati hästi. Teiseks otsitakse halbadele asjadele õigustust sellepärast, et paljudel oli raske uue riigikorraga kohaneda. Aga äkki peaks alustama sellest, et olid massiküüditamised, inimesed jäid ilma oma kodudest ja peredest ning vabadusvõitlejaid pandi vangi isegi veel 1980. aastatel? Kui vene noored seda mõistavad, ehk siis jõuavad nad ise järeldusele, et nõukogude aeg oli hästi eripalgeline ja seda ei saa vaadata ainult läbi roosade prillide. See nõudis palju inimelusid,” rääkis ajalootudeng.

Räägivad praktikud

Kuuendat korda toimunud Eesti NATO ühingu suvekooli kogunes kolmeks päevaks ligi 60 õpetajat, kellest umbes pool töötab vene õppekeelega koolides. Suvekoolide eesmärk on laiendada ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajate silmaringi kaitse- ja julgeolekupoliitika vallas ja ühtlustada nende ainete õpetamise taset ning kvaliteeti.

Eesti NATO ühingu nõukogu liikme Victoria Punga sõnul on eesti ja vene koolide õpetajate kokkutoomine taotluslik. “Kui alustasime suvekooli 2007. aasta augustis ehk kolm kuud pärast pronksiööd, korraldasime selle esialgu ainult vene koolide õpetajatele – pudelis oli gaasi nii palju ja emotsioonid laes. Aga järgmisele kokkusaamisele, talvekooli, kutsusime juba ka eesti õpetajaid.”

Punga kinnitusel on nüüdseks õpetajad ka ise aru saanud, et peavad tegema koostööd ning aina rohkem on kuulda eesti ja vene koolide ühisprojektidest. “Koos tehes kasvab ka meie-tunne, mis on Eesti ühiskonnas natukene puudulik.”

Suvekooli programmi kokku pannes on arvestatud sellega, et vene keelt kõnelevad ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajad kasutavad teistsuguseid infoallikaid kui nende eesti kolleegid, mis teeb keeruliseks õpetada neid aineid riikliku õppekava järgi. “Seetõttu oleme õpetajatele toonud võimalikult palju materjale ja kutsunud esinejateks eksperte, kes esindavad n-ö lääne mõttemaailma. Edu pant on olnud see, et oleme eelistanud praktikuid, sest siis kasutavad õpetajad saadud infot tihedamalt,” rääkis Punga.

Tema kinnitusel on suvekoolide lahutamatuks osaks vaidlused, eelkõige kuidas tõlgendada okupatsiooni. “Vaieldakse, kas selle taga oli vene või nõukogude režiim. Näiteks mina olen pärit kakskeelsetest perest ja lõpetanud vene kooli, aga mul on hästi palju eesti sõpru. Isegi kasutan vahel väljendit, et näe, venelased tegid seda. Kui järele mõelda, siis ma pean silmas eelkõige nõukogude režiimi, mis pole ju rahvusega seotud,” jutustas Punga.

Ei oska arutleda

Suvekooli korraldajad on täheldanud, et infoallikate kõrval on erinevusi metoodikas, mida eesti ja vene koolide õpetajad kasutavad. “Eesti õpetajad kasutavad rohkem aktiivõppe meetodeid, et panna õpilasi arutlema. Vene koolis on endiselt levinud faktipõhine ajalooteadmine, kuigi vene õpetajad saavad aina rohkem aru, et arutlusoskus on vajalik, sest mida sa paljaste faktidega pärast elus peale hakkad,” vahendas Punga.

Noorte puuduliku arutlusoskuse pärast mureteses ka Lavrentjev. “Õpilased ei arutle ei koolis ega mujal ja see muudab nad kergesti mõjutatavaks. Samas kirjutas hiljuti üks vene kooli ajalooõpetaja, et õpilaste eesti keele oskuse tase on madal ja sisuline arutelu ajaloosündmuste üle täiesti välistatud. Kui eesti keelele üleminek gümnaasiumis toob kaasa veel suurema arutlusoskuse languse, siis peab küsima, kas sellist vene kooli me tahtsimegi.”

Punga hinnangul on häda pigem selles, et osa Ida-Viru või Tallinna vene koolide õpetajaid ei suuda ise eesti keeles arutleda ega võimalda seda ka õpilastele. “Meie suvekoolis osalenud 30st vene õpetajast kümmekond suudavad väga adekvaatselt arutleda ja õpetada ainet eesti keeles, ülejäänutel on kivid ja kännud vahepeal.”