Purtse jõe reostamine jätkub ka praegu

13. august 2012 KÜLLI KRIIS

Purtse jõe veekvaliteet on suhteliselt heas seisus, ent lisajõed toovad sinna kehva vett juurde ja lõhe ei paljune kuigi edukalt.

Rohkem kui minevikust pärit reostus jõepõhjas mõjutavad Purtse jõe elustikku hüdroelektrijaamadest tingitud kärestike kadumine ja kaevandusvee heljum, mis kalade talvepesades marja ohustab, tõdeti eile Purfesti keskkonnaseminaril.

“Purtse jõe elus on olnud kolm perioodi,” vaatas 30 aastat selle jõe ääres elanud Maidla vallavolikogu esimees Enno Vinni ajas tagasi. “Nõukogude okupatsiooni eelne aeg, kui vesi oli puhas ja jõgi kalarikas, nõukogude aeg, mil jõge kuritahtlikult reostati, ning iseseisvumise järgne aeg, mil olukord on paranenud ja probleeme teadvustatakse, kuid nende lahendamisega piisavalt ei tegeleta.”

Reostamine jätkub tegelikult ka praegu: jõkke heljumit toova kaevandusveega, tööstusavariide tagajärjel, jõeäärsetes põllupidamistes kasutatavate väetiste ja mürkidega, eramute olmereoveega.

“Midagi saame ka ise ja kohe ära teha, ainult tahtmine peab olema,” tuleks Vinni arvates jõeäärsetel aladel soodustada mahepõllumajandust ning ühiskanalisatsiooni rajades keskenduda eelisjärjekorras nende alade eramutele. Tööstusettevõtted peaksid mitte üksnes normidest lähtuma, vaid analüüsima oma tegevuse terviklikku mõju jõele, ohud kaardistama ja avariide puhuks tõsisemad meetmed välja töötama. Jõe põhjas lasuva jääkreostuse likvideerimine tuleks aga riigil enda kanda võtta, sest nii mahukast tööst omavalitsuste jõud üle ei käi. “Meil pole selleks ei raha ega kompetentsi.”

Indrek Tamm ASist Maves märkis seepeale, et Purtse jõe reostunud osa on nüüd kantud jääkreostuse objektide nimekirja, mistap võib loota, et selle likvideerimiseks ka raha leitakse.

Põlevkivi söest ohutum

“Võime õnnelikud olla, et meil kaevandatakse põlevkivi, mitte sütt. Söekaevanduste vesi on sedavõrd happeline, et see tekitaks keskkonnale kolossaalseid probleeme. Põlevkivis on aga nii palju kaltsiumkarbonaati sees, et see vesi ei saa kunagi happeliseks muutuda,” manas Erik Puura Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudist slaidide toel silme ette pildi happejärvedest.

Siinset kaevandusvett võib mineraalveena juuagi – tõsi, piiratud koguses. Aga see ei tähenda, et sulfaatiderikas vesi loodusele hea oleks. Vee elukeskkonda mõjutab see kindlasti. Kuidas ja kui oluliselt, on paraku veel uurimata valdkond.

Jõe kinnikasvamist sulfaatne vesi Puura sõnul ei põhjusta ja põlevkivi kaevandamine uusi keemilisi ohte ei loo, küll aga kiirendab mõningaid protsesse.

Kaevandusveega jõkke kanduv heljum kalateadlaste sõnul täiskasvanud kalu ei ohusta, järelkasvu aga küll. Püsivalt jões elavad kalad, nt ahven, teevad talveks pesa ja koevad sinna. Pesast pidevalt läbi liikuv vesi jätab sinna heljumit maha ja kui seda palju koguneb, võib see marja lõpuks lämmatada.

Hüdrojaamadest kahju rohkem kui kasu

Kalateadlane Jaak Tambets väitis maailma praktikale tuginedes, et kõige rohkem mõjutavad jõgede looduslikku seisundit hüdroelektrijaamad.

“Lõhelastele on tähtsad rändevõimalus ja koelmute olemasolu, paisudega aga muudetakse kärestikud aeglase vooluga lõikudeks. Seega pole probleem üksnes selles, et kala paisust läbi ei pääse, vaid talt võetakse ka kudemiskoht ära.”

Ain Järvalt Võrtsjärve limnoloogiakeskusest oli sama meelt: “Rändetakistused avaldavad vääruslike liikide paljunemisele olulist mõju. Just Põhja-Eesti jõed, Purtse kaasa arvatud, on paisutustega tihedalt kaetud.”

Kalatreppide väärtus on teadlaste väitel küsitav: varem ehitatud trepid ei töötanud, hilisemad peaksid paremad olema – tehnoloogia on ju vahepeal arenenud -, ent mingeid tõsiseid uuringuid nende toimimise kohta pole tehtud.

Veeseadus, mis kohustab tuleva aasta alguseks kõigil kudejõgedel kaladele üles- ja allapääsuvõimalused tagama, paraku Purtse jõe kohta ei kehti – jõgede nimistu sätestanud määruse vastuvõtmise ajal selles jões lõhet ei olnud.

Tambetsi sõnul on hüdroenergeetiline potentsiaal Eestis sedavõrd tühine – isegi kui kõik jõed elekrijaamu täis ehitada, moodustaks nende toodetav elekter vaid ühe protsendi kogu tarbimisest -, et see ei muuda meie energeetika jaoks mitte midagi. “Põlevkivi tarbimist see ei vähenda, küll aga rikume jõed ära. Mina ei lubaks Eestis hüdroelekrijaamu ehitada, vähemalt mitte kvaliteetjõgedele.”