Keel kui kutsumus

10. juuni 2012 PEETER OLESK, kirjandusteadlane

Sõnal “keelemees” puudub Eestis meesšovinistlik oreool – kuigi meil leidub ja mitte vähe selliseid naisigi, kes tunnevad keeleasju n.-ö. üle väljaku (näit. Tiiu Erelt (1942), Helmi Neetar (1934), Kristiina Ross (1955) jpt.

Keelemees on eeskätt emakeele probleemidele pühendunud filoloog, kes uurimistöö kõrval on ühtlasi ka aktivist, keele tutvustaja ning õpetajagi. Inimene, kelle tööväljaks on keel sõnaraamatust suuremas ulatuses. Niisugused olid vene leksiograaf ja metoodik Stepan Barhudarov (1894-1983) ning lingvist Lev Štšerba (1880-1944), sakslane Konrad Alexander Friedrich Duden (1829-1911), inglane Noah Webster (1758-1843) … ja kui üritada nimetada kõiki, läheks rida ikka väga pikaks.

15. veebruaril 1924 sündis Narvas keelemees Henn Saari, kelle perekonnanimi enne nende eestistamist oli Speek. Tema isa Mihkel Speek töötas Narvas hiljem kõrgema munitsipaalametnikuna, kes arreteeriti 1950 ja vabanes 1954. Isa tegevus Eesti Vabariigis võis olla üks põhjusi, miks poeg Tartu ülikoolist välja visati, nii et ta lõpetas selle kaugõppes alles 1963.

Doktor kahel alal

Filosoofiadoktori (1982) ja filoloogiadoktori (1998) Henn Saari keelehuvide raskuspunkt muutus korduvalt, kuid ehk ma ei eksi, kui arvan, et ta tahtis nii emotsionaalset valdkonda nagu inimese suhe oma (ja teise inimese) emakeelde korrastada nii inimese kui ka keel(t)e jaoks. Kõigepealt on selleks vaja nn. omavastutust, st. isiklikku tööd keelega, kusjuures on parem, kui neid keeli on mitu (Henn Saaril umbes pool tosinat).

Inimese keelekasutus tavaliselt ei ole ülirange nagu matemaatiline teoreem või arvutuseeskiri (kuna need on üldiselt keerukad, siis jätan siin näited ära, piirdudes viitega sellele, kuidas arvutatakse elamute soojakadusid). Ja kui olekski, siis säärane inimene “näeks välja” nagu kuivik. Henn Saari püüdis seda vältida, kuid ei osanud leppida laiskusega keele suhtes. Võib-olla on seda laiskust kõige kergem märgata sõna ning sõnavara tasemel, otsapidi seega väljenduse täpsuse, aga ka terminoloogilise üksikasjalisuse kaudu. Et vallata mõlemat, selleks ei pea olema ilmtingimata filoloog, piisab täiesti, kui sa tunned oma ala (näit. botaanika > ravimtaimed > näidustused nende kasutamiseks > tinktuuride valmistamise tehnoloogia, näit. vanausulistel tedremarana e. potentilla erecta e. Лапчатка прямостоячая juure tõmmis).

See oleks lihtne, kui mingis piirkonnas valitseks üks ala (näit. Saaremaal varemini kraavikaevamine). Seevastu Kirde-Eestis on niisuguseid alasid vähemalt 6: ehitus; elektritootmine; kaevandamine; kalandus; metsandus; mäerikastamine. Kust me võtame leksikograafidest terminoloogid igas loetletud valdkonnas? Ainult peast või paberilt, samal ajal kui aheraine kõrvaldamine on pidev protsess tegelikus elus.

Reispass

Ühes artiklis (1969) kirjeldas Henn Saari, kuidas lihtrahvas võib olla keeleliselt uskumatult leidlik. Niisiis ei juhtu midagi hullu, kui tavalises kodus pole kõiki neid sõnaraamatuid, mis näiteks siinkirjutajal (umb. 30). Sellegipoolest on küsimus “kust vaadata eesti keelt?” alati omal kohal. Olgu selleks Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi “Eesti keele käsiraamat” (3. tr. 2007; http://www.eki.ee), mis sobib pigemini siiski kaasaegse eesti kirjakeele õpetajale kui lihtsurelikule.

Lihtsurelikule võib olla õpetlik koostada õpik ise, lugedes mõnd teost vene keeles ja üritada seda siis ümber panna eesti keelde. Praegu, mil Venemaal rehabileeritakse Stalinit, võib võtta lähtekohaks Konstantin Simonovi (1915-1979) “Minu põlvkonna silmade kaudu. Mõtisklusi Stalinist” (kirjutatud 1979 + lisad; ilm. 1990).

Vanade rahvalaulude keel on esindatud kahes köites, “Vana kannel VIII. Jõhvi ja Iisaku laulud. Toim. Ülo Tedre” (Tartu, 1999) ning “Vana kannel IX. Lüganuse regilaulud. Toim. Ruth Mirov ja Maris Kuperjanov” (Tartu, 2009). Kohapealse rahvaproosa leiab sarja “Eesti murded” 5. köitest “Mari Must. Kirderanniku murde tekstid” (Tallinn, 1995), vene laenud eesti murdeis sama autori (1920-2008) monograafiast “Vene kaensõnad eesti murretes” (Tallinn, 2000).

Poisikesena kuulis Henn Saari Narvas veel idapoolset vaivara murrakut. Vt. sellest Paul Ariste, Teiste läänemere keelte elemente vaivara murrakuis”. Emakeele Seltsi Aastaraamat VIII, 1962; lk. 11-18. Reispassiks ehk soojanapsuks teekonnale keelde sobib muuseas küsimus: miks vanavene keeles tähendab “mustsada” lihtsalt alamrahvast, XIX sajandi algul, Kaika-Nikolai (Nikolai II) aegu aga juba monarhistlikku tagurlust.