Kultuur vajab tõlgendajat

25. mai 2012 PEETER OLESK, kirjandusteadlane

Igast teosest ei ole teada tema autorit (näit. regivärsiline rahvalaul) ja alati ei ole autori osa teose kui terviku sünnist eristatav (näit. ehitise arhitekt ning insener). Seega autor (näit. konkreetse sõna looja) võib jäädagi sekundaarseks, kuid tõlgendajat (näit. dirigent) on vaja igal juhul.

Teoorias ei lahenda me seda probleemi mitte kunagi. Praktikas saab sellega hakkama igaüks, kellel näiteks tuleb tõlkida ehk üldisemalt anda teose tähendus kontrollitaval viisil edasi mõnes teises keeles võrreldes sellega, milles teos on loodud.

Kolm suurrahva keelt

Üks niisuguseid edasiandjaid koguni mitmest keelest oli filoloog Harald Rajamets (13. mai 1924-12. nov. 2007), kes oli pärit Jõhvi külje alt Tammikult Teelahkme talust. Lähedaste kolleegide keskel Aaru oli kinnine, kuigi üldse mitte morni näoga humanitaar, kes pidi lühikese aja, vaevalt paarikümne aasta jooksul, omandama kolme suure rahva keelt.

Tema lapsepõlves oli esimeseks võõrkeeleks ikkagi saksa. 1930. aastatel – eestlastele tähendas hitlerism hävitavat diktatuuri – tõusis selleks inglise. 1940. aastatel tuli asemele vene nõukogude keel. Kõiki kokku arvates võis Harald Rajamets tunda vähemasti tosinkonda keeli, millest enamikku õppis ta ise ja rahva keskelt. Polüglottism ehk paljude keelte oskamine ei ole Eestis sugugi üliharuldane, aga tuleb meeles pidada, et valdavat osa sõnaraamatuist, mida me nüüd peame enesestmõistetavaiks, polnud ajal, mil tema alustas (1958), olemaski või nad polnud kättesaadavad Nõukogude Eestis.

Lisagem võõrastele keeltele veel ka Jõhvi murrak, mida vanemad inimesed Harald Rajametsa kodukandis mõistsid kõnelda nii hiljuti kui 1970. aastatel. Ei ole suur vaev otsida raamatukogust üles sarja “Eesti murded” (1961-2000) 5. köide, Mari Must, Kirde-ranniku murde tekstid (1995) ja sealt lk. 540-542 Kahula küla elaniku Elmar Laulu jutustus “Algaja agronoom” ning jälgida ise, millise kõnepruugi keskel Harald Rajamets kasvas.

Tema vaikselt tehtud, ent suurt tööd saab piiritleda mitmeti. Omalt poolt tõstaksin esile vaid 3 väga olulist saavutust. Need on Dante (1265-1321) “Jumaliku komöödia” esimese osa “Põrgu” täistõlge riimimata värssides (2011; riimituna tõlkis ta koos Aleksander Kurtnaga 5., 10., 32. ja 33. laulu 1961), Shakespeare`i (1564-1616) sonetid (esmakordselt tervenisti 1975) ja tema “Kogutud teoste” (1959-1975) kaastoimetamine ning John Steinbecki (1902-1968) romaan “Me tusameele talv” (1962).

Tõlkimine kui kunst

Harald Rajametsa tõlkijanõudlikkusest ja -leidlikkusest saab ligikaudse ettekujutuse tema võrdlemine mõne teise tõlkemeistriga. Olgu selleks Boriss Pasternak (1890-1960), kelle tõlge Shakespeare´i 66. sonetist “Tired with all these, for restful death I cry” ilmus 1940. Lugeja leiab originaali, Pasternaki tõlke ja mõned ta artiklid kõige hõlpsamini raamatust “Зарубежная поэзия в переводах Б.Л.Пастернака” (Moskva. 1990, lk. 22-25; 546-573; 589-591).

Ei Rajamets (1975, lk. 517) ega Pasternak tõlgi Shakespeare`i sisse omaenese kaasaega, kuid nad oskavad panna Shakespeare`i pihtima nõnda, nagu korduks Elisabeth I aeg nii Stalini päevil kui ka praeguses Eesti Vabariigis. Shakespeare`i värss “As, to behold desert a beggar born” – kas ei tule argipäevane ette?

Kuidas on ajaloo kaasaegsustamine ennekõike poeetiliseks siiski saanud? Läbi hoolsa ja süstemaatilise suhtumise emakeelde ning tööle selle kallal. Ses mõttes on hea tõlkija alati ka õpetav keelemeister. Harald Rajametsa vastav roll oli seda keerulisem, et paljudel juhtudel tuli tal olla esimene tõlkija ning traditsioon alles luua. See aitab seletada, miks ta võis tõlke käsikirja kinni pidada, kui juba tehtud töö teda ei rahuldanud.

Harald Rajametsa avamiseks on vaja mitut võtit, millest ühe leiab siis, kui lugeda mälestusi omaaegsest Jõhvist ja Põkevkivibasseinist. Rikkalikult on illustreeritud insener Juhan Tombergi “Inseneri elutöö Eesti põlevkivitööstuses” (2002). Pasternaki mõistmiseks on seltskonnaajakirjad nagu “Story” (2012, nr. 4, lk. 70-82) ajaviitelised, targem on lugeda omaaegseid dokumente, näiteks Kornei Tšukovski (1882-1969) päevikut aastaist 1936-1969 (Moskva, 2007). Tõlkimise semantika võtab kokku prof. Peeter Toropi raamat “Kultuurimärgid” (1999).