Õigus kultuuris

25. aprill 2012 PEETER OLESK,  kirjandusteadlane

Esialgu me oleme käsitlenud Eesti ja Ida-Virumaa näidete põhjal kultuuri üldisust, lokaalsust ning ajaloolisust. Esimene tähendab seda, et inimeste looming on avatud ehk piiriülene. Teine seda, et kultuur sünnib mingis kohas või ruumipunktis ja on sellisena unikaalne. Kolmas parameeter määrab ära kultuuri muutumise ja mõistetavuse ajas, millest järgneb, et see aeg tuleb kõigepealt kindlaks teha. Viimasena mainitud protseduuri nimetataksegi historismiks.

Kultuuri ehituse avatus lubab tema ühe elemendina käsitada ka õiguskorraldust, millel on alati kaks poolt. Ideaalis korraldavad õigust humanism ja seadusandlus, reaalselt aga pannakse õigus maksma teatava sunniga kohustuste, piirangute ning karistuste näol. Niisiis pean ma õigust tugevamaks jõuks kui vabadust. Õigus ise on seejuures tõe omaksvõtmise niisugune mehhanism, mille töö tulemusega sa lepid – parem muidugi, kui meelsasti. Teatava piirini võib sellist leppimist pidada õigluseks.

Kohtunikust kirjanik Jõhvis

Veel 1950. aastate lõpul mäletati Ida-Virumaal õiglase kohtunikuna Eduard Bornhöhe-t (1862-1923), kelle ema oli Eduard Vilde tädi (Vilde ema vanem õde Mai Rüüter). Meie tunneme Borhöhe-t jutustuste “Tasuja. Jutustus Eestimaa vanast ajast” (1880) ja “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad. Ajaloolik jutustus suurest Liivi sõjast (1558-1583)” autorina, Ida-Viru maarahvas teadis teda rohkem Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujana 1907-1917, mehena, kes koos abikaasaga armastas sõita jalgrattal ja kelle kodu asus Rakvere maantee alguses majas, mida nüüd enam pole (lõpuks asus seal klaastaara vastuvõtupunkt koos viinapoega).

Ülemtalurahvakohus oli teise astme ehk apellatsioonikohus, kus vaadati läbi vallakohtute otsuseid, temast kõrgemal toimis rahukogu, mis Jõhvi suhtes asus Rakveres (Rakvere-Paide rahukogu). Tõenäoliselt oli Bornhöhe Ida-Virumaal kõige kõrgemale tõusnud eestlasest riigiametnik.

See asjaolu paneb meid mõtlema Eesti Vabariigi sünni juures, kus eestlastest ametnikkond oli väga noor ja rahvuslikus riigiõiguses iseõppija. Ida-Viru on looduslike ressursside poolest rikas, tema kohta ei saa öelda nagu Muhumaast, et seal jääb lammaski nälga. Eestlase kui riigiametniku karjääriredeli ülemiseks pulgaks sai ses valdkonnas olla aga peamiselt metsavaht, kes mõisate metsas oli ühtlasi ka jääger.

Niisiis ei olegi väga üllatav, kui Eesti Vabariigi algul ilmusid esimesed uurimused Eesti looduslikest ressurssidest sisevete kohta. Päris esimeseks võib lugeda raamatut Pühajärvest (1920-1923), mille aluseks on vaatlused 1918-1919. Aastal 1922 avaldas insener August Velner (1884-1952) kokkuvõtte “Eesti hüdrograafia ülevaade” (216 lk. + lisad, kaasa arvatud Purtse jõe pikiprofiil). Samal aastal tuli trükist ka “Meteoroloogia aastaraamat Eesti Vabariigi kohta” I vaatlustega 1921. aastal, jätk varasematele kokkuvõtetele, millest viimased olid ilmunud 1919. Õigusemõistmisse puutuvad niisugused teosed vahetult ja mitte üksnes meie jaoks moodsa keskkonnaõiguse mõttes. Inimene realiseerib oma õigused alati teatavas ruumis teiste omasuguste keskel, olgu selleks ruumiks siis kas ühistranspordi liinibuss või haiglapalat või tee suvilasse. Sageli on meie teadmised just ruumist väga viletsad. Eesti Vabariigi loomisel alustati aga nimelt ruumist. Tsaariaega ei häbenetud tookord nõnda nagu nüüd okupatsioonikorda.

Inimesel, kes ei kavatse juristiks hakata, ei maksa raha õigusalasele trükisõnale raisata, jätkub sellest, kui teha endale selgeks õiguskord Eesti Vabariigis ja mõnel teisel maal, näiteks Soomes või Kreekas ning sedagi mitte üle kogu platsi, vaid kriitilistes piirkondades. Eestis on selliseks näiteks haldusõigus ja haldusreform.

Film on raamatust tuntum

Mismoodi XIX sajandi lõpul vallavalitsuses asjaajamine üldse käis, sellest saab ettekujutuse August Kitzbergi (1855-1927) jutustusest “Veli Henn” (1901), 1955. aastal ilmunud kordustrükis lk. 352-354. Kohtupidamist valla tasemel kujutab Kitzberg jutus “Hennu veli” (1904, sama kordustrüki järgi lk. 394-398).

Bornhöhe pidi tegelema ka metsavargustega. Nende probleeme eriti Avinurmes on käsitlenud dr. Ants Viires raamatus “Puud ja inimesed” (2. tr. 2000; lk. 16-19).

Tõenäoliselt on “Vürst Gabriel” Bornhöhe tekstina praeguseks märksa vähem tuntud kui Grigori Kromanovi (1926-1984) film “Viimne reliikvia” (1969). Tasub lugeda Paavo Kanguri raamatut “Viimne reliikvia. Pilk legendi taha” (2011).

EDUARD BORNHÖHE (kodanikunimega Eduard Brunberg)

(17. veebruaril 1862 Rakvere lähedal – 17. november 1923 Tallinn).

* Lühikest aega oli ta joonestaja maamõõtjate juures ja Peterburis kaubakontori õpilane.

* 1878-1879 töötas ta Kaunases raudteekontoris, seejärel abikoolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seejärel Tallinnas saksa ajalehtede kaastöölisena.

* 1881. aasta sügisel siirdus ta köster-koolmeistriks Stavropoli, sealt edasi Tiflisi (praegu Thbilisi), kust ta tegi reisi Väike-Aasiasse.

* 1889. aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid mõne kuu pärast pidi ta õpingutest loobuma ning ta jätkas tööd koduõpetajana, ajakirjanikuna ja karikaturistina.

* 1893 keelas tsensuur ajaloolised jutustused. Seepeale, 41-aastaselt tõmbus Bornhöhe kirjanduslikust tegevusest tagasi. Oma elu viimasel kahekümnel aastal ei avaldanud ta enam ühtegi raamatut.

* 1893 leidis teenistust Tallinna ringkonnakohtus tõlgina. 1907. aastal nimetati ta Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani.

* 1919. aastal asus Bornhöhe elama Tallinna, kus ta töötas kohtuministeeriumis rahukohtunikuna.

Allikas: Wikipedia

TÄIENDAVAKS LUGEMISEKS

“Tasuja” (1880). 

“Villu võitlused” (1890).

“Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (1893). Selle teose ainetel on tehtud film “Viimne reliikvia”.

Bornhöhe katsetas veel mitmes žanris, kirjutas satiirilise jutustuse “Tallinna narrid ja narrikesed” (1892; eriti tuntuks on saanud selle jutustuse esimene osa “Kuulsuse narrid”), reisikirju (“Usurändajate radadel”, 1899) ja realistliku lühiromaani “Kollid” (1903).