Muuseumihoidjal jääb ööpäev lühikeseks

19. juuni 2012 IRINA KIVISELG

Aleksandr Popolitov pole üksnes kollektsionäär ja ajaloohoidja, vaid ka suurepärane jutuvestja, kes oskab kuulajate tähelepanu köita.

Sillamäe kunstnik, loomerühma Aprill liige, kollektsionäär, restauraator ja muuseumitöötaja Aleksandr Popolitov on andnud tohutu panuse Sillamäe kultuuriellu. Hiljuti pälvis ta linna aukodaniku tiitli.

Mis tunded teid valdasid, kui kuulsite, et teid on aukodanikuks nimetatud?

Lõpuks ometi – jõudsin ära oodata! Järgmiseks palun marmortahvlit maja seinal, graniidist rinnakuju kodumaal ja väikest platsi teate ise kus… Aga kui tõsiselt rääkida, siis suhtun sellesse rahulikult. Ma ei ole kunagi püüelnud mingite autasude poole, teen lihtsalt oma tööd. Muidugi on meeldiv, et seda märgatakse – järelikult ei ole ma asjata aega raisanud. Tunnustus lisab kahtlemata vastutust.

Te sündisite Venemaal?

Jah, kuid kui olin aastane, kolis pere Eestisse ja nii võin öelda, et Eesti on mu kodumaa. Osa mu lapsepõlvest möödus Toila-Orul – see on kaunis koht, mida olen armastanud kogu elu. Mõnda aega elasime Kurtnas, koolipõlv algas aga Sillamäel.

Kuidas te elukutset valisite?

Pigem valis elukutse minu. Umbes 15 aasta vanuselt olin koolilaagris. Direktor kutsus mu enda juurde ning ütles, et kunstnik Anatoli Votinov otsib õpilast, ja tegi mulle ettepaneku tema juurde minna. Loomulikult teadis ta mu huvist joonistamise ja üldse loomingu vastu. Kui ma õigesti mäletan, siis ei hakanud ma mõtlemagi, vaid nõustusin kohe. Aga muidugi – mulle pakuti ju praktiliselt tööd, sest juhendajat abistades võisin raha teenida. Ema kasvatas mind üksi ja meil oli majanduslikke raskusi. Mulle seati vaid üks tingimus – jätkata haridust töölisnoorte koolis. Aga nii tegid tollal paljud.

Ja see määraski teie saatuse?

Täpselt. Elasin nii sisse, et otsustasin tõsiselt kunsti õppida ning esitasin dokumendid Abramtsevo kunstitööstuskooli luu, puidu ja kivi kunstilise töötlemise osakonda. Algul kippusin küll Jaroslavli, kus õpetatakse peamiselt finifti ja emaili tehnikat, kuid leidsin, et Abramtsevo on kodule lähemal. Ma tabasin märki, sest selle õppeasutuse traditsioonid kujundasid selliseid kujutava kunsti tippe nagu Polenov ja Repin. Seal asus Savva Mamontovi mõis, kus käis koos kogu tolleaegne eliit.

Kas sisse saada oli raske?

Ei oskagi vastata. Ei ole sellele mõelnud. Sõitsin kohale ja sain sisse. Oma roll oli ka spordil – olin tol ajal kange käsipallur, kuulusin isegi Eesti koondisesse. Vastuvõtukomisjonis öeldi: “Meil on selliseid vaja.” Muide, teisel kursusel võeti mind sõjaväkke, kus teenisin kolm ja pool aastat ehk üle aja – seda jällegi spordi tõttu, sest pidin võistlustest osa võtma. Sattusin Turkestani ringkonna spordiroodu ja võistlesin Kasahstani koondise koosseisus. Ka sõjaväes kuulsin: “Meil on selliseid vaja.” Seda juba elukutse liinis, sest ka agitatsiooniplakateid oli vaja kujundada…

Seejärel naasin õpingute juurde. See oli imeline aeg, mil ma sain Moskva muuseumides nautida kõikvõimalikku kunsti. Esimene Fersmani muuseumi külastus jättis kustumatu mälestuse sealsete mineraalide ilu ja saladuslikkusega. Seal vist tekkiski mõte ühendada kivi ja puit ning see küpses 1985. aastani. Siis sõitsin ma esimest korda mägedesse. Sain teada, kuidas sünnib mineraal. Selle ilu, suursugusus ja saladuslikkus vallutasid mu südame. Ma mõistsin, et ilu ja täiuslikkus eksisteerivad ainult looduses.

Millal sai alguse ajaloohuvi?

Arvan, et pärast Moskva Andrei Rubljovi muuseumi külastust. Apostlite helged näod, Maarja kuju pehmus ja õrnus… tõeliselt suursugune Venemaa kultuur. 1972. aastal linna kunstilise kujunduse töökojas töötamise ajal sündis mõte luua kohalik muuseum. Sellele järgnes pikk materjalide kogumise aeg ja alles 1994. aastal sai idee teoks. Nii et kogu mu eluteed on saatnud kolm harrastust: kodukandi ajalugu, vanavene maalikunst ning mineraloogia ja mineraalide kollektsioneerimine.

Mujale ei tahtnud pidama jääda?

Ei. 1976. aastal lõpetasin õpingud ja tulin tagasi Sillamäele. Mul oli juba pere ja laps. Mõnda aega töötasin Ivangorodis oma esimese õpetaja Anatoli Votinovi ateljees. Seejärel loodi Sillamäe põlevkivikeemiaettevõttes tööstusesteetika rühm, kuhu sattusin minagi. Kooperatiivide aegu osutus kunstikooperatiiv üheks esimeseks Sillamäel. Ja selles oli ka minu panus.

Nagu ka muuseumi loomises?    

Just. Muuseumi loomine oli mu ammune unistus. Juba 1980. aastal kujundas meie rühmitus töökuulsuse muuseumi ja mina mõtlesin, et tore oleks, kui linnas oleks oma muuseum. Mõni aasta hiljem, kui suleti tehasemuuseumi, võtsin osa materjale kaasa ja panin kõrvale – äkki läheb vaja. Alles Eesti iseseisvumise järel, millalgi 1994ndal, läksin linnapea Juri Jevstignejevi juurde. Kultuuriosakonda juhtis tollal Natalja Morohhova. Nendega jagasin oma ideid. Minu kolleeg Aala Gitt unistas näitusesaalist ja nii me kõik koos otsustasimegi unistuse teoks teha. Pealegi vabanes linnas üks lasteaiahoone. Ja kuigi kogu töö käis peaaegu paljast entusiasmist, avasime aasta pärast esimese näituse. See meeldis rahvale ja ka linnavõimudele. Nii algaski mu muuseumiga seotud elu ja sellest hetkest muutus ajaloohuvi mu põhitööks. Olen veendunud, et see, kui harrastusest saab töö, on parim variant.

Üldiselt ma ei pea ennast muuseumiinimeseks, olen ju eelkõige kunstnik. Aga praegu on küll raske üheselt öelda, mis paelub rohkem – kas kunst või ajalugu. Muuseumis olen varahoidja, teadustöötaja, ekspositsioonide koostaja ja giid – ühesõnaga teen kõike, mida vaja. Enim meeldib vist koguda ja koostada loogilisi ahelaid. Jutustamine on aga lihtsalt harjumuseks saanud. Olen õppinud end häälestama vastavalt auditooriumile, sest muuseumi tuleb ju inimesi 5aastastest lastest vanaemadeni ja neile tuleb informatsiooni esitada erisuguselt.

Möödunud on peaaegu kaks aastakümmet. Mida on õnnestunud saavutada?

1995. aastal, kui me alustasime, teadsin peast kõiki eksponaate ja nende asukohta – kokku umbes 500 ühikut. Nüüd on neid üle 20 000, paljud neist on hoidlates ja mõnikord üllatun isegi – hakkan järjekordse näituse jaoks midagi otsima, aga selgub, et see on meil olemas! Tegime algust elektroonilise kataloogi koostamisega, aga see on nii suur töö, et jõuab lõpule ilmselt alles pärast mind.

Meil on viis püsiekspositsiooni: “Muusikalaegas”, “Sillamäe ajalugu”, “Nõukogude periood”, “40-50ndate olustik” ning “Suur mineraloogia- ja paleontoloogiakogu”. Kord kvartalis ja vahel ka sagedamini korraldame teemanäitusi. See on pidev loominguline ja põhjalik ettevalmistustöö. Näitus ei ole ju ainult esemete kogu, vaid ka teadmised, mis samuti terahaaval kogunevad.

Näiteks just lõpetasin nukunäituse kujundamise. Selle eksponaadid andis meie käsutusse tallinlanna Marina Tee. Varem ei ole ma nukkudega peaaegu üldse kokku puutunud, aga selgub, et see on tohutu ja imeline ajalookiht, millest võib üha uut leida. Külastajatel avaneb võimalus näha ainulaadseid nukke, näiteks kolme näoga nukku. On ka portselanist kaunitar, kel seljas originaalkleit, mis pärit 1907. aastast.

Milline püsiekspositsioon on teile kõige südamelähedasem? 

Sellele küsimusele on raske vastata, sest kõike on hingega tehtud. Mulle isiklikult näib siiski kõige enam huvi pakkuvat Sillamäe ajalugu. See osa muuseumist “elab”: eksponaadid rändavad ühest kohast teise, näiteks muuseumiöösse, mida korraldatakse maikuus, samas püüame publiku ligimeelitamiseks alati midagi uut pakkuda. Mineraalid on samuti haruldus. Eestis võib selliseid kollektsioone näha ehk ainult Tallinnas või Tartus. Aga küll on põnev jälgida lapsi: kui neile kivi pihku anda, siis esimese asjana hakkavad nad seda… nuusutama! Igas väljapanekus on midagi liigutavat.

Millised viimase aasta leiud annavad põhjust uhkust tunda?

“Muusikalaeka” ekspositsioonile lisandusid Inglise meistrite 30ndatel aastatel valmistatud vanaaegne grammofon ja kastgrammofon. Midagi tuleb juurde kogu aeg – inimesed toovad. 30-40ndatest aastatest koguneb tikandeid ja pitse. Tulevikus kavatseme teha suure näituse tolle aja käsitööst.

Teatavasti on Nõukogude perioodi ekspositsioon kavas üle viia renoveeritud kultuurikeskusesse.

Jah, sellest on palju räägitud ja noor spetsialist Nikita Ivanov on tegelenud isegi ekspositsiooni kontseptsiooniga. Ent millal see toimub, ei tea veel keegi. Me anname selle meeleldi ära – vabanevate ruumide kasutamiseks on tohutult ideid!

Hiljuti ütlesite, et kirjutate Sillamäe ajaloost raamatut. Kuidas edeneb?

Liiga aeglaselt. Ööpäev jääb lühikeseks, aega on vähe. Kas teate, millest ma unistan? Pensionipõlvest! Tegelikult olen juba pensionär, aga ei saa veel töölt lahkuda, sest nii palju on teha. Kui saaks kõik toimetused aastaks kõrvale jätta, tegeleks tõsiselt raamatuga. Samas tahaks uuesti maalida ja palju muud teha, aga praegu ei saa.

Lisaks muuseumile sünnib mitmesuguseid huvitavaid projekte. Näiteks tegime hiljuti kirjastuse Inforing omaniku Dmitri Smirnoviga Toila-Oru ajaloost kauni filmi ja seal kulus marjaks ära mu aastatepikkune töö. Avaldasime Oru pargivahi märkmed. Kõik see nõuab aega ja nii ei jäägi seda loomingu jaoks. Aga kõik see on huvitav ja ma ei kahetse.

Veel kord muuseumist kõneldes: mida tahaksite muuta?

Palju. Ühiskond muutub pragmaatiliseks, kõiges otsitakse tasuvust ja tulu. Kultuuri on alati toetatud jääkprintsiibil. Linnamuuseumi loomine on linnavalitsustele peavalu – tasuvust pole üldse, eriti sellises väikelinnas. Sellegipoolest olen uhke, et meie linna juhid seda tegid. Usun, et nad ei kahetse. Jumal tänatud – muuseumi ei kiputa sulgema, vaid eraldatakse pidevalt vahendeid kogude täiendamiseks.

Selleks, et muuseum end ära tasuks, tuleks sellesse väga palju investeerida, meie aga ei saa endale isegi remonti lubada – seni kui ühes nurgas parandame, hakkab teisest otsast taas lagunema. Töötame vanaisade moodi, kuigi ka muuseumitöösse on tunginud moodsad tehnoloogiad. Vaja on võõrkeelte oskust, et suhelda välismaa külalistega. Elektroonikast oleks siin abi, aga selle soetamine eeldab samuti suurt raha. Nii et elame ja töötame ning areneme tasapisi – hea seegi.

Kuidas tähistate linna juubelit?

Nagu alati – töökohal. Linnas hakkab nii mõndagi toimuma ja tahaks üritustel osaleda, aga ka muuseum korraldab üritusi, nii et ilmselt see mul ei õnnestu.