Virumaa hinnatud koorijuht väärtustab vaikust

20. mai 2012 TEET KORSTEN

Elo Üleoja: "Mina pole see, kes selliseid põnevaid projekte välja mõtleb. Mõtlen konkreetselt sellele, mis minu koore võiks arendada ja mis võiks olla selle koori jaoks motivatsioon. Enamalt jaolt on dirigendid suhteliselt tõsised inimesed."

Dirigent Elo Üleoja teab, et koorijuhile on koor see pill, mida mängides toimub energiavahetus väga paljude inimestega. Motiivid, miks pärast väsitavat tööpäeva kooriproovi minnakse, on erisugused, aga kõiki lauljaid peaks ühendama armastus muusika vastu.

Esmalt tuleks kolkapatriootiliselt selgeks teha, kas oled rohkem Ida- või Lääne-Viru dirigent.

Praegu olen rohkem ilmselt Lääne-Viru kultuuritegelane, sest mu tööd on rohkem seotud selle maakonnaga. Aga mulle meeldib rohkem kõnelda Virumaast – seda maad poolitamata. Kõikjal, kus on vaja ennast tutvustada, ütlen, et olen Virumaa koorijuht.

Ajalooliselt ongi Virumaa rohkem Rakvere kant, sest ida pool oli veel Narva-Alutaguse…

Minu enda juured on ajalooliselt Ida-Virumaal, sest vanavanemate kodutalu on Tudulinna vallas Oonurme taga.

Mullu pälvisid Lääne-Virumaalt Kultuuripärli tiitli ja sama tiitli pälvis tuntud koorijuht Aadu Kukk Ida-Virus. Huvitav kokkusattumus!

On küll huvitav, sest selle preemia üle otsustavad kahes maakonnas täiesti eri inimesed. Laureaadiks oleksid võinud osutuda eri alade kultuuritegelased, aga osutusid kaks koorijuhti. Lisaks Kultuuripärlile seob meid Aaduga meeskoor Kaevur. Aadul on olnud see elutöö.

Mina ühel hetkel, teades, et seal oli inimest vaja, pakkusin ennast ise välja. Mulle on alati meeldinud meeskoori laul ja ma olen olnud pidevalt väikest viisi meestelauluga kontaktis. Varem ma Aadut ei tundnudki. Ta laulis veel kooris, aga ütles otse, et tema enam ei juhata.

Kas koorijuhil võib tekkida omalaadne kiivus seoses kooriga, mida ta on kaua aega juhatanud, vahest selle isegi loonud?

Aadu puhul seda küll ei olnud. Vastupidi – mäletan Kaevuri proove, kus võtsin repertuaari laulu, mida tema oli kunagi teinud, ja Aadu ütles: “Mehed, kuulake, mida Elo nõuab, ärge laulge seda, mida mina omal ajal õpetasin.”

Sinu noor kolleeg Keio Soomelt seletas mulle hiljuti kenasti, et koorijuht on kui orelimängija ja tema instrument on koorilauljad. 

Nii on, ning see on meie õnn ja õnnetus. Pillimehel on pill alati olemas. Pole sellist asja, et pianist hakkab kontserdil mängima, aga osa klaveri klahve on puudu. Amatöörkoori juht peab tihti üle elama olukordi, kus tal puuduvad esinemisel n-ö väga olulised klahvid ehk lauljad.

Ühelt poolt alaline sõltumine teistest ja muusikategemine läbi nende; samas ongi koor see pill, mida mängides toimub energiavahetus nii paljude inimestega. See on koorijuhiameti väga suur pluss. Sinna juurde oskus inimestega suhelda, julgus seista suuremate gruppide ees, mitte karta auditooriumi ees – kõik tuleb selle tööga; see on inimesele väga arendav.

Et klaveri klahvid ei ole kunagi tujutud ja nad ei taha süüa?

Kui tahad koorilt midagi vastu saada, pead looma õhkkonna, kus inimesel on hea olla, et tal üldse tekib soov endast midagi anda.

Meiegi lehe toimetusest laulab kolm inimest kooris ja ma näen, kuidas nad rõõmuga proovi lähevad. Mis ikkagi ajab inimest pärast väsitavat tööpäeva kooriproovi?

Motivatsioon on erisugune. Üks naudib kooslust väljaspool töökollektiivi, kus suhtled täiesti vabalt, stressita, vastastikuste pretensioonideta. Teine tahab kurja abikaasa juurest eemale saada. Tullakse kokku, et koos laulda ja kontserdil esineda – see meeldib neile kindlasti. Ja kindlasti on paljudel ka motivatsioon muusikaliselt areneda.

Kirderanniku kooris, kus on koos segakoorid ja meeskoor Kaevur ning kus laulame nii sega-, nais- kui meeskoori muusikat, on vanuseliselt väga erisugused inimesed. Meil on ka mitu toredat gümnaasiumineidu, kellelt olen kuulnud, et nad peavad koorilaulu endale väga arendavaks. Neile meeldib ka soolot laulda ja nad teevad oma koolis ansamblit.

On sul tänasel päeval ka mõni koor, kus ollakse ühest asutusest, nagu Kaevuris olid algselt peamiselt kaevanduse töötajad?

Ainult koolilapsed. Töötan Rakvere reaalgümnaasiumis ja mul on seal praegu viis koori. Nad on küll ühest koolist, aga eri klassidest – nii tekib samuti teine sotsiaalsus. Praegu teen valiklastekoori, kuhu valin õpilasi neljandast kaheksanda klassini, poisse ja tüdrukuid segamini. See on eriti tore ja tundub, et selline kooslus pakub neile veel kõige rohkem.

Kuidas sinust üldse koorijuht sai?

Väga lihtsalt. Tee selleni oli sirge ja sissekodeeritud. Koorimuusika oli ema-isa kaudu kodus, olin proovides kaasas. Juba enne kooli minekut oli Eesti koorimuusika klassika mul peas. Läksin õppima muusikakeskkooli, mis on ainuke kool Eestis, kus korraga õpetatakse üld- ja muusikaaineid.

Vanemad kahtlesid, kas pean vastu päris klaverieriala trenni, nii valiti üldklaveri eriala, kust pärast põhikooli võis suunduda koorijuhtimist õppima. Esimesest klassist oli tee ees ja see meeldis mulle. Edasi tuli juba muusikaakadeemia.

Keda on rohkem, kas muusikute lapsi, kes valivad vanemate tee, või neid, kes sellele selja keeravad?

Ma pole sellekohase statistikaga kursis. Ilmselt see sõltub ikkagi andest.

Kas tavaliselt on anne ikkagi päritav?

Pole ühene fakt, et kui vanemad on teatud ala inimesed, siis on lapsed tingimata sel alal andekad.

Kunstnik Dolores Hoffmann, kelle poeg on muusik, räägib aina, kuidas muusikud erinevad n-ö tavainimestest.

See oleneb kitsamalt erialast. Koorijuhid on ikka väga kahe jalaga maas. Sa oled muusikaliselt avatud, suudad seda vastu võtta ja edasi anda, aga samas oled ka suur organisaator, inimeste koondaja. Kui oled aga pianist, olemata orkestrant, suhtled vaid oma klaveriga. Orkestrant juba suhtleb teistega. Koorijuht on seotud nii paljude inimestega, et ta ei saa hõljuda pilvedes.

Dolores mõtleb vahest seda, kuidas pillimäng lapsest peale arendab.

Olles ka tavakooli muusikaõpetaja, näen, kuidas tänapäeva noortel, kel lapsest peale kontakt süvamuusikaga puudub, on teatud asjad täielikult välja arenemata. Neil on näiteks äärmiselt raske rahulikult ja vaikselt istuda ning süvamuusikat kuulata. Tegu on teatud laadi kurtuse ja kirjaoskamatusega.

Näiteks kui panen tunnis mängima plaadi Mozarti muusikaga, ei puuduta see enamikku. Veidigi jõuab see inimene muusika juurde siis, kui lasen tal vaadata filmi, mis näitab heliloojat kui isiksust. Kui ta näeb visuaalselt tundeid, mida see muusika tekitab, võib muusikatunnetus temani jõuda.

Mis on miinused muusikuametis?

Vähemalt praegu on nii, et palk ses vallas pole kõrge. Hakkad koolitama teisi, õpetama klaverit, ja selle eest ei maksta palju. Samas on pedagoogi töö alati keeruline. Kui sa lähed muusikakeskkooli, peab kutsumus olema nii suur, et tead kindlasti, et tahad seda teed jätkata. Need valikud on rasked. Mina olen küll väga õnnelik, sest naudin seda, mida teen.

Mis esimese asjana keelele tuleb, kui rääkida plussidest ses vallas?

Muusik on kuskilt otsast tundlik inimene. Muusika koolitab välja loodetavasti ka empaatiavõime ja muid häid inimlikke omadusi. Aga see pole reegel.

Oled olnud XXIII üldlaulupeo (1999) segakooride üldjuht, kolme järjestikuse noorte laulupeo lastekooride dirigent ja viimase peo (2011) liigijuht. Kas suured peod on koorile nagu sportlasele olümpiamängud?

Olümpiamängudel on võitmine ja võistlemine kõige tähtsamad. Laulupeol on kõige olulisem see, et tekib väiksel maalapikesel elava rahvuse ühine võnge – mitte vaid lauljate seas, vaid ka publiku ja lauljate vahel. Laulupeole ihatakse soovist tajuda tunnet, mida mitte kusagil mujal sellisel kujul pole võimalik kogeda.

Laulupeo kohta on ka öeldud, et see on eestlaste ainuke kirik, kus tekib üldrahvalik osadus.

Tekib osadus ja üheshingamine, nagu kõlas ka 2009. aasta laulupeo pealkiri. Et ühel rahval oleks kui üks ühine hing. Kohtasin just üht Järvamaa inimest, kes ütles, et seoses dirigendi lahkumisega koori juurest läks 20 aastat tegutsenud koor laiali. Tema põhimure oli, kuidas ikkagi saada 2014. aasta laulupeole: “See pole mõeldav, et me sel peol ei laula!”

Kuidas suhtud mõõduvõtmisesse koorilaulu alal?

Suhtun hästi. Kooridele, kes on tasemel, et mõõtu võtta, on see väga arendav protsess ja motivaator kooskäimiseks. Olen ise pidevalt just kammerkooriga Solare võtnud mõõtu kõikidel kammerkooride festivalidel, mil selle koori juurde tulin aastal 2004. See on väga vajalik – mis sest, et kunsti hindamine on subjektiivne. Ongi, aga on ka teatud tehnilised kriteeriumid, mida saab ka konkreetselt mõõta.

Dirigendid on n-ö keskmise inimesega võrreldes ekstravertsemad ja vahest ka ekstravagantsemad.

Mida vanemaks saad, seda enam tekib aeg-ajalt soov olla mingil määral ekstravagantne. Kui oled juba tegija, miks mitte endale aeg-ajalt mingeid totruseid lubada?!

Igasuguseid põnevaid asju mõeldakse välja. Talve lõpus kõlas Toilas “Jää hääl”, kus koorid laulsid külmakraadide kiuste. Olen näinud sind meeskooriga Kaevur maa all laulmas. Kuhu edasi? Vee alla esinema?

Mina pole see, kes selliseid põnevaid projekte välja mõtleb. Mõtlen konkreetselt sellele, mis minu koore võiks arendada ja mis võiks olla koori jaoks motivatsioon. Enamalt jaolt on dirigendid suhteliselt tõsised inimesed. Aga Eesti kooriühing kutsus segakoore üles tähistama eri kohtades koos suve algust. Näiteks Rakvere võttis sellest kinni – Keio Soomelt on ju kultuurijuht Rakveres – ja me ilmselt tähistame suve algust, lauldes kiriku all pargis.

Hiljuti said autojuhiloa.

Jah, 9. septembril. Autojuhtimine istub mulle väga hästi. Siin on mõningane sarnasus koorijuhtimisega, sest pead suutma korraga väga paljusid asju jälgida. Kui oled käinud tegemas laulupeo suuri proove, kus sul on tohutud massid ees ja sa tegelikult hoomad, mis seal toimub… Autojuhil on sama – ümbruse tajumine peab olema väga hea. Alguses oli iga sõit enda proovile panek.

Kust ammutad jõudu?

Eelmainitud energiavahetusest ja kui on mõni väga õnnestunud kontsert – see on tohutu energialaks, mille sealt saab; see kannab sind tükk aega. Väga palju saan oma lähedastelt. Ei kujuta ette, et oleks vaid tööle pühendunud – ilma nende olemasoluta. Veel meeldib mulle tohutult elada maal. Aastal 2000 tulin Tallinnast esivanemate tallu Alutaguse kanti, kus elasin viis aastat metsas. Mulle meeldib loodus ja mulle meeldib vaikus.