Vabatahtlikkuse jõud

29. aprill 2012 

Neli aastat tagasi sündis Eestis liikumine “Teeme ära”, mille esmane eesmärk oli meie kodumaa aastakümnetega kogunenud risust ja saastast puhtaks rookida. Entusiastide sünnitatud ettevõtmine leidis kohe alguses rahva seas suurt poolehoidu ning kaasalööjaid oli ootamatult palju.

See oli seda üllatavam, et seni oldi harjutud üldlevinud arvamusega, et meie inimesed on passiivsed, algatamaks kodanikuliikumisi ja vabatahtlikke positiivseid algatusi. Pole sugugi palju öeldud, kui nimetada seda talgualgatust üheks olulisemaks meie taasiseseisvuse aja kodanikuliikumise verstapostiks.

Need üleriigilised koristustalgud on jätkuvalt rahva seas populaarsed ning näidanud oma elujõudu. Aga on kohatu võrrelda neid nõukogude aja niinimetatud kommunistlike laupäevakutega, kui rahvas samuti tänavaid koristas. Toona tehti seda sundkorras, nüüd aga vabatahtlikkuse alusel. Ja siin on suur vahe.

See, et meie elukeskkond selliste aktsioonide käigus puhtamaks saab, on üks, ja kahtlemata positiivne asi. Ent mis kõige olulisem: see näitab ja loodetavasti ka muudab heas mõttes inimeste mõtteviisi. Kui tuhanded inimesed tulevad välja, et teha enda elukeskkond puhtamaks ja ilusamaks, näitab see hoolimist oma kodukohast ning usutavasti on see kiiresti nakkav. Kui inimesed pole ükskõiksed selle suhtes, mis toimub nende korterist või koduõuest väljaspool, süstivad nad hoolivat mõtteviisi ka oma lastesse, sugulastesse ja sõpradesse.

Teiseks annavad sellised üritused kogu ühiskonnale signaali: inimesed saavad ise oma elu parandamiseks midagi ära teha ning alati ei pea tegutsemist ootama ja nõudma linnapealt, politseilt, vabariigi valitsuselt või veel kelleltki, “kelle töö see on”.