Seebitegu porgandist ja šokolaadist paneb neelud käima

29. aprill 2012 SIRLE SOMMER-KALDA

Seebikivi lahustades jutustab Erelin, et tema seebid valmivad külmprotsessi meetodil, mille käigus ei kuumutata koostisosi üle 60 kraadi. Nii säilivad õlide head omadused, mis on kasulikud nii nahale kui immuunsüsteemile.

Erelin Zirk on oma Voka külas asuvas kodus sisustanud seebiköögi, kus valmib hästi lõhnav ja sada protsenti mahe kraam, mille puhul peab end tagasi hoidma, et seda nahale määrimise asemel nahka ei pistaks. 

Kui arutame, millise seebi valmimist võiksime jälgida, pakub väikese maheettevõtte Green Souplin asutaja välja Spa ökoseebi. Valgast pärit ja Ida-Virumaale mehele tulnud Erelin mõtles selle retsepti maakonna suveniirikonkursi jaoks. Kollakaspruun seep sai kolmanda koha ja seda saab osta ainult Ida-Virumaal.

“Kaks asja, mis tulevad Ida-Virumaa peale mõeldes pähe, on põlevkivi ja see, et siin tõuseb päike. Üritasin need asjad selles seebis kokku viia,” selgitab autor. Põlevkivi esindab tükeldatud šokolaadiseep, mille valmistamisel on kasutatud mahešokolaadi. Päikesekollane tuleb porgandimahlast, mis teiste koostisainetega segatuna ja seebi seistes kollaka tooni võtab.

Oma porgand ei kõlba

Erelinil on eeltöö tehtud ja kilo porgandeid kooritud, nii saab seebitegu alustada porganditest mahla väljapressimisega. Kuigi ta kasvatab juurvilju oma pere söögilauale ise, ei saa ta neid seebi jaoks tarvitada, vaid ostab porgandeid ühelt Iisaku mahetootjalt. “Kasvatan neid küll mahedalt, aga selle kohta pole pabereid. Paari kilo porgandi pärast, mis ma seepides kasutan, pole mõtet seda bürokraatiat läbi teha.”

Bürokraatia on äsja alustanud ettevõtjale tuttav teema. Et oma seepe müüa, tuleb läbi teha nende ohutuse tunnustamine. Eestis maksab ühe seebi tunnustamine 700-800 eurot; praegu on neid tootmises kümmekond. Õnneks leidus soodsam võimalus Inglismaal.

Erelin räägib, et need, kes oma seepidega ainult laatadel kauplevad, võivad bürokraatiast mööda hiilida, aga kuna tema on avanud ka e-poe ja müüb oma tooteid Jõhvi mahejaamas, Kuremäe kloostri suveniirikaupluses, Jõhvi turismiinfokeskuses ja Tallinnas Raekoja platsi suveniiripoes, ei mängi ilma tunnustamiseta välja.

Rohelise mõtlemisega

Seepide tooraine osas on rohelise mõtlemisega naine kompromissitu: kõik viimseni on öko, ka rasvad ja eeterlikud õlid. Mahedaid eeterlikke õlisid, mis kergitavad tublisti seebi omahinda, tellib Erelin Inglismaalt ja Šotimaalt. Kõik, mis võimalik, tuleb aga kodu lähedalt. Näiteks kitsepiimaseepide proovipartii peamine koostisaine on pärit Konju mõisa kitsekarjast, mis on Erelini kodust kiviga visata.

Seebiteos kasutatava vee toob ta kanistritega Kuremäe kloostri pühast allikast, sest kraanivesi pole piisavalt hea. “Kraanivesi läheb ju ka pudelis lõpuks halvaks, samuti seebi sees. Muidu tehakse seepe destilleeritud veest, aga mina eelistan püha allika vett. Algul kuulsin selle kohta igasuguseid jutte, et pidi must olema, aga tegin ühe partii ära, saatsin laborisse ja tulemused olid väga head.”

Et näidisseebi tegemisel valmib tavalise viie kilo asemel kilo seepi, kulub püha allika vett seekord 115 grammi. Seebikivi kaalub Erelin täpselt 111 grammi. “Kogused peavad grammipealt klappima, see on omamoodi täppisteadus.”

Kui ta hakkas kuus aastat tagasi seebitegemist katsetama, oli põhiliseks õpetajaks internet. Nüüd, kui baasteadmised olemas, on välja töötatud oma retseptid. Ja tegevuskohaks on nüüd spetsiaalselt rajatud seebiköök, mis on küll oma kodu katuse all.

“Käisin kahel ettevõtluskoolitusel – Mainoris ja töötukassas – ning mul valmis kaks äriplaani. Esialgu plaanisin eraldi tootmishoonet, aga selleks polnud raha võtta ja laenata ei riskinud. Töötukassalt sain stardikapitali väikese köögi sisustamiseks. Mul käib töö järjekorras: üks päev teen seebid, teine päev pakin, kolmas päev panen kastidesse – saab väiksemal pinnal hakkama küll,” kirjeldab Erelin, rõõmustades, et tal ei ole laenu. “Kui peakski midagi juhtuma, oleks õnnelik lõpp, kuigi ma loodan, et seda lõppu ei tule.”

Enda tehtut saab usaldada

Ta lisab, et tehaseks ei taha ta kunagi muutuda. “Tean oma tootmisvõimsust. Natukene saab seda suurendada ja võtta abiks müügiinimesed, aga seepi tahan ikkagi ise teha. See on ettevõtmise kõige mõnusam osa ja teiseks ei riski võõraid ligi lasta, sest vastutan ise oma seepidega.”

Põhjus, miks Erelin omal ajal seebitegemisest huvitus, oligi see, et teiste tehtut ei saanud usaldada.

“Mul on hästi kuiv ja halb nahk. Varem ostsin teiste käsitööseepe, kohe palju, aga ei teadnud ka mina alguses, et kui ikka maasika eeterlikku õli ei ole olemas, ei saa ju maasikaseep looduslik olla. Lõpuks loobusin nende ostmisest, sest milleks maksta kallist raha, kui saad ikkagi keemiat. Siis hakkasingi ise katsetama, kas on võimalik 100 protsenti looduslikku teha, ja selgus, et on küll. Vahet tundsin oma naha peal.”

Huvide konflikt

Poeseepi vist selles majas üle ukseläve ei lasta? “Mul on mees müügimees, kes esindab Palmolive´i seepe,” muigab Erelin. “Tema pesi ennast ikka kaua Palmolive´i dušigeeliga ja ma ei sundinud ka – igaühele oma. Aga nüüd vist pool aastat peseb minu seepidega. Ma pole küsinud, kas see on ajutine või mitte, aga sauna olen talle juba teise seebi viinud. Spetsiaalse meeste seebi.”

Tuleb välja, et lisaks Ida-Virumaa seebile on Erelin välja nuputanud teisigi Eestis ainulaadseid tooteid, näiteks sellesama meeste seebi. “Meestel on tugevam nahk, järelikult on neile vaja tugevamat koorijat, milleks on jahvatatud cupuacu puu,” selgitab ta. Jõhvi spordihall on aga tellinud spordiseebi, milles sisalduv sinisavi on pärast trenni tõhus naha koorija ja toitja.

Erelin ei ütleks ära teistegi ettevõtete või omavalitsuste tellimustest – uute toodete väljamõtlemine ei lase tekkida rutiinil. “Näiteks tööstusettevõtted võiksid näidata, et püüdlevad looduslikuma ja tervislikuma poole. Ökoseep sobiks nii firmakingituseks kui jõulupakki.”

Alles kolm kuud seepe müünud Erelin tunnistab, et vähemalt esimesel aastal on oma ettevõte rohkem hobi eest. “Olen praegu mehe ülalpidamisel, aga loodan, et see nii ei jää. Muidu ei tasuks asja ette võtta.”