Siseriiklik külm sõda

26. aprill 2012 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Ida-Virumaa on poliitikute erilise tähelepanu all olnud taasiseseisvumisaegadest peale ja ikka on otsitud retsepte tema ravimiseks.

Mäletate Rahvarinde kongressi resolutsiooni, mis nõudis Ida-Virumaa kuulutamist ülevabariigiliseks katastroofipiirkonnaks? 90ndate aastate ülemnõukogus kõlas sageli, et Kirde-Eesti ei ole ainult ökoloogilise kriisi piirkond, vaid ka väga sügava sotsiaalse ja majandusliku kriisi piirkond. Nüüd näevad paljud kohalikud inimesed, kes oma kodukoha paremaks muutmise nimel tulihingeliselt pingutavad, kurja vaeva, et sellistest “pidalitõbise” märkidest lahti saada.

Ida-Viru komisjone on moodustanud ja tegevuskavu koostanud peaaegu iga Eesti valitsus. Näiteks 2001. aastal valmis Ida-Virumaa riiklik tööhõiveprogramm. Aga enam kui kümme aastat on tööpuuduse protsendid endiselt samas suurusjärgus.

Möödunud reedel Ida-Virumaad külastanud peaminister Andrus Ansip tõdes, et näeb siin palju positiivseid muutusi, mida idavirulased ise ilmselt ei märkagi. Ent temagi pidi möönma, et suur tööpuudus selles piirkonnas on küll patuasi. Ligemale 15 aastat kestnud olukord, kus Ida-Viru töötuse määr on olnud Eesti keskmisest märksa kõrgem, ongi olnud põhiliseks tõvekoldeks, mis on kurnanud Ida-Virumaad nagu mõni raske pikaajaline haigus inimest ja toonud kaasa hulga kõikvõimalikke muid kõrvalhädasid, millele on raske head rohtu leida.

Niivõrd keeruka ülesande, nagu on tööpuudusest jagusaamine, lahendamine eeldaks nii riigi kui omavalitsuste head läbisaamist ja tihedat koostööd. Aga siin ongi üks suur känd, kuhu paljud head kavatsused takerduvad. Tegelikult valitsevad keskvõimu ja mitmete suurte Ida-Viru omavalitsuste vahel pikka aega jäised suhted ning vastastikune usaldamatus. Pean viimaste all silmas eelkõige Narva ja Kohtla-Järve linna, kus elab kokku 100 000 inimest ehk kaks kolmandikku idavirulastest.

Nendes linnades on võim pikka aega nii kindlalt Keskerakonna käes, et riigis võimul olevatel Reformierakonnal ja IRLil ei ole kohalikel valimistel erilist mõtet isegi oma nimekirjadega välja tulla, sest katsumuseks oleks isegi 5protsendilise künnise ületamine, rääkimata võimalusest pääseda otsustamise juurde.

Naiivne oleks arvata, et riigi investeeringute puhul parteipoliitika mingit rolli ei mängi. Nii pole ka midagi imestada, et viimase 15 aasta jooksul ei ole Eesti viie suurema linna hulka kuuluvasse Narva ja Kohtla-Järvele riigi toel rajatud ühtegi uut spordihoonet, staadioni või kultuuriasutust. Tänavu valmiv Tartu ülikooli Narva kolledži õppehoone on mõnede kaubanduskeskuste kõrval üleüldse esimene suurem uusehitis piirilinnas taasiseseisvumisaastate jooksul.

Märgilise tähendusega on seegi, et võimuliidu tipp-poliitikute ja Ida-Viru suuremate linnade juhtide omavahelised kontaktid on olnud väga harvad. Nixon ja Brežnev käisid külma sõja aastatel ka üksteisel sagedamini külas, kui on sattunud Eesti peaminister  Narva või Kohtla-Järve linnapea juurde.

Valitsuse liikmed ja ka võimuparteide parlamendifraktsioonid külastavad küllaltki sageli neid Ida-Viru valdade omavalitsusi, kus nende parteikaaslased võimutüüri hoiavad, kuid keskerakondlike linnavalitsuste lävepakku nad enamasti ei ületa.

Samal ajal on Narva ja Kohtla-Järve võimud üha sügavamalt kapseldunud oma maailma ning rajanud täiuslikkuseni lihvitud süsteemi, mis võimaldab neil neid linnu juhtida nagu riiki riigis. Selline valitsemisstiil tugineb linna eelarvest sõltuvuses olevate asutuste juhtide sundparteistamisele, kohalikele oligarhidele, kelle firmad toituvad peamiselt linnatellimustest, ning oma propagandaaparaadile, mis toetab kohalikke valitsejaid ja süüdistab kõikides hädades keskvõimu.

Peaminister võib ju riigikogu kõnetoolist rääkida, et investeeringud armastavad ausat ja läbipaistvat asjaajamist ning väga madalat korruptsioonitaset, millega Ida-Virumaa silma ei paista, kui vaadata, kuivõrd palju just nende linnade ametnikke eesotsas linnapeadega on viimasel ajal kriminaaluurimise alla sattunud. Kohapeal aga usutakse ikkagi temast rohkem siinset häältemagnetit Mihhail Stalnuhhinit, kes ütleb, et narvalased võivad uhkust tunda oma kohtu all oleva linnapea Tarmo Tammiste üle.

Ühelt poolt võiks ju sellist retoorilist duelli pidada normaalseks poliitiliseks konkurentsiks, sest mõlemad osapooled on valitud põhimõtteliselt demokraatlikul moel ja esindavad oma valijate tahet. Ometigi on ilmselge, et sellises siseriiklikus külmas sõjas on vaja pingelõdvendust nii kohalikest kui riigi huvidest lähtuvalt.

Senise liini jätkamine ei too Narvast ega Kohtla-Järvelt toetajaid juurde ei Reformierakonnale ega IRLile, küll aga säilitab Ida-Virumaal pingekolde. Samas peaksid nende linnade juhid mõistma, et pidev vastandumine keskvõimule on samuti umbtee, mis hoiab käsipidurit peal kogu piirkonna arengul.