Juristid: heausksed saavad karistada

17. märts 2012 SIRLE SOMMER-KALDA

Tasuta nõustamispäevadel pöördutakse juristi poole väga erisugustes küsimustes, alates korteriühistute probleemidest ja lõpetades perekonnaõigusega.


“Eestimaa rahvas kipub olema väga iseteadlik ja sageli tehakse otsus enne ära, kui juristi või advokaadiga nõu peetakse. Minu retsept on, et enne konsulteeri, siis otsusta,” rõhutas Jaan Nurk – üks kümnest juristist, kes teisipäeval Jõhvis inimeste hapuks läinud probleeme lahendas.

Lisaks “enne tegutsen, siis mõtlen” käitumisele maksab Jaan Nurga kogemuste järgi väga valusalt kätte heausksus – sageli ei aduta, et lähedane inimene võib hiljem tünga teha.

Näiteks otsis Eesti juristide liidu Jõhvi väljasõidul Nurga abi üks vanahärra, kes laenas oma endisele elukaaslasele raha, eeldades, et ta saab selle mõistliku aja jooksul tagasi. Leping oli suuline ja nüüd ei taha laenusaaja raha tagasi maksmisest kuuldagi. “Kuna laen anti 2005. aastal, on tegemist juba aegumisega. Kui varem oli võlaõigusseadusest tulenevalt aegumistähtaeg kuni kümme aastat, siis nüüd ainult kuni kolm aastat. Ja kohtu kaudu tähtaja ennistamise taotlemine on väga problemaatiline.”

Nurk lisas, et laenatud raha tuleb kas korstnasse kirjutada või leida juriidiline esindaja, kelle abil jõuda kohtuväliselt mingile kompromissile. “Vanahärra sai ka ise aru, et tegi heateo ja see ei jää mitte karistamata. Kusjuures ta ei tahtnudki tervet summat tagasi, vaid ainult pool – väga mõistlik lähenemine. Ta oli huvitatud, et me võtaks selle menetlusse ja hakkaks asjaga tegelema.”

Jaan Nurk, kelle õigusbüroo asub Lääne-Virumaal, kuid kellel on palju kliente ka Harjumaal ja Ida-Virumaal, märkis, et väga sageli pöördutakse juristi poole probleemidega, mis on juba aegunud või aegumas. “Sillamäel ja Narvas räägivad inimesed, et kohapeal on õigusabi osutamine suhteliselt nõrk. Minu retsept on, et enne tuleks siiski konsulteerida ja alles siis otsus langetada.”

Parem testament kui kinkeleping

Eesti juristide liidu direktor Krista Paal ütles, et õnneks on eakate seas palju neid, kellel on mure oma vara pärandamisega, kuid kes enne otsuse tegemist peavad asjatundjaga nõu. “Hästi palju on käinud meie vastuvõttudel vanu inimesi, kes on tulnud jutuga: “Teate, ma ei kavatse veel homme ega ülehomme ära surra, aga mida ma teen oma varaga?” Minu nõuanne on alati, et tehke testament ja soovitatavalt notari juures.”

Paal lisas, et testamenti võib teha ka kodus, aga kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testeerija elab. “Koduse testamendi puhul võib minna ka sugulaste vahel kraaklemiseks, et kuule, mul on siin veel mingisuguse kuupäevaga testament, ning siis hakkab testamentide vaidlustamine ja tuvastamine, kes on käekirja võltsinud ja kes mitte. Kindlam on teha testament notari juures. Noored muidugi leiavad, et oleks suurepärane vara kohe kätte saada, aga mul on kinkelepinguga hästi palju kurbi kogemusi.”

Paali sõnul on kinkeleping nii kaua hea, kuni pole probleeme, aga tavaliselt probleemid tekivad. “Eriti kui hakatakse kinnisvara peale laenu võtma või tekib noorel inimesel uus pere ja vanainimene jääb ikka väga ette. Ja kui sul on midagi ees, siis see tuleb kõrvale tõsta. Suurest armastusest hoitakse ikka selle poole, kellega koos elatakse, ja loobutakse oma vanemate soovidest.”

Kuigi kinkelepingut tehes võib seada notaris kinkija kasuks eluaegse kasutusõiguse, on küsimus, millise kvaliteediga see tagatakse. “Kui täna kasutab inimene kõiki ruume, siis võib-olla hiljem tagatakse talle magamiskoht sahvris? Ja kui noorpere jääb laenu maksmisega hätta ja vara müüakse täitemenetlusega kolmandatele isikutele, siis pole selle vanainimese elukvaliteet sugugi hea ega garanteeritud, olgugi et tal on vara eluaegne kasutusõigus.”

Paal on vara pärandamise küsimuses resoluutne: “Ma mitte kunagi ei soovita kinkelepingut ja olles ise kolme poja ema, ma mitte kunagi ei tee kinkelepingut. Mul on suurepärased lapsed ja ma usaldan neid, aga las ma kasutan seda vara, mis ma olen soetanud, oma eluajal ise.”

Probleemi ignoreerides see ei kao

Paali sõnul tekitavad väga palju probleeme ka käenduslepingud. Jõhviski oli üks klient, kes oli lapse laenu käendanud ja maksab nüüd juba kaks aastat seda ise tagasi. “Laps oli kas makseraskustesse sattunud või lihtsalt vanainimesele tünga teinud ja on nüüd kadunud – ei võta telefoni ega anna ennast näole. Õnneks käendaja veel töötab ja võib ju mõelda, et ta saab lõpuks makstud summa tagasi, aga millal see ilus hommik saabub ja kas tema seda oma elus näeb, on juba teine küsimus.”

Paal märkis, et sageli rikuvad inimesed oma elu probleemi ignoreerides ja pead jaanalinnu kombel liiva alla peites. “Väga palju on selliseid inimesi, kes on oma maksekäsu või makseteatise prügikasti visanud. Et ei ole paberit, ei ole probleemi ja elan ilusasti edasi. Tegelikult ei ela ikka küll. Mine ja hakka seda ikkagi lahendama ja küsi kas või juriidilist nõu, mida peaks tegema hakkama. Ära lase oma elu ära rikkuda, ega sa jaanalind ole – tagumik jääb ikka välja ja lõpuks pead sa oma võla ära maksma.”

Ka Ida-Viru jurist Aare Objartel, kes nõustab abivajajaid tasuta kaks korda kuus Jõhvi seltsimajas, puutub pidevalt kokku end võlgadesse mässinud hädalistega.

“Inimesed võtavad Bigbankist laenu, panevad lepingule allkirja alla ja arvavad, et on kõvad tegijad. Hiljem avastavad, et pank küsib 32 protsenti intressi kuus, aga kui korrutada see 12 kuuga, siis tuleb maksta laenatud summa pealt üle 300 protsendi intressi aastas! Normaalne jurist küsiks: “Kuulge, kas teil on nii palju raha, et sellist laenu võtta?” Antud juhul ei saa inimest aidata ja võib ainult loota, et ta järgmine kord samasse ämbrisse ei astu.”