Kuidas õiglaselt jagada majanduskasvu vilju

12. märts 2012 TÕNIS KÕIV, riigikogu liige (Reformierakond)

Tõnis Kõiv.


Eesti on arenenud jõudsalt ja tasakaalukalt ning elu on paremaks läinud. Keskmine brutopalk aastal 2001 oli 5510 krooni, 2008. aastal aga, vahetult enne üleilmset kriisi, juba 12 912 krooni. Majanduskriis tõi kaasa vajaduse valusate kärbete ja kokkuhoiu järele, kuid see ei olnud asjata. Euroalaga liitumine ja jätkuvalt sobiv investeerimiskeskkond meelitab Eestisse uusi ettevõtjaid, investoreid ning annab meie inimestele tööd. Eelmisel aastal hakkas keskmine palk taas kasvama ja eriti teeb rõõmu ostujõu kasv.

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ja mis näitab palga ostujõudu, tõusis 2011. aasta neljandas kvartalis 2,1%. Reaalpalk, mis oli mitu kvartalit languses olnud, tõusis nüüd teist kvartalit järjest. Erasektori palgakasv toob riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse märkimisväärset lisatulu, mida saab kasutada õpetajate palga tõstmiseks.

Inimeste elujärge parandavaid otsuseid on viimasel kümnendil olnud teisigi. Üksikisiku tulumaksu on aastatel 2004-2010 langetatud 26-lt protsendilt 21-le. Rahandusministeerium kinnitab, et keskmise palga saaja on nende kuue aasta jooksul võitnud umbes 26 000 krooni – 1668 eurot. Iga aastaga võit üha kasvab.

Keskmine vanaduspension on viimastel aastatel kasvanud enam kui kaks korda ja see kasv on ületanud keskmise palga kasvu. Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt on keskmist pensioni saav pensionär 2005. aasta pensioniga võrreldes viie aasta jooksul juurde saanud 105 500 krooni ehk 6740 eurot.

Perepoliitika esiletõus on viimastel aastatel toonud meile reaalse sündide arvu tõusu. Praxise uuringust nähtub, et tänu vanemahüvitisele võis rääkida umbes 1000 uuest väikesest eestlasest aastas. Peredes, kuhu on sündinud laps, on kindlustunne ja majanduslik toimetulek kasvanud, sest lapsevanemad ei kaota lapsega kodus ehk töölt eemal oldud ajal senist sissetulekut.

Loomulikult on teha veel palju. Ümberkorraldamist vajavad peretoetused ja abivajajate toetamine. Pensionitõus peab olema jätkusuutlik. Elluviimist ootab haridusreform, elukestev õpe peab saama normiks ja vajaduseks kõigile. Eesti riik areneb koos inimestega pidevalt edasi, ta ei saa kunagi valmis.

Jagan peaministri arvamust, et Eesti riigile oleks hukatuslik palkade maksmiseks laenu võtma hakata. Euroopas on mitmeid riike, kus on tulevaste põlvede arvelt üles ehitatud näiline heaolu, millest nüüd loobuda tuleb. Rahvastik vananeb, lapsi sünnib vähem ja töökäsi jääb vähemaks. Neid mõjusid on mõned püüdnud laenuraha abil ignoreerida, aga see tee on hukatuslik. Meenutan ka presidendi aastapäevakõnet: “Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa ka riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt.”

Eestil ei ole põhjust häbeneda meie hariduskulutusi võrrelduna rahvusliku rikkusega. Ma mõistan õpetajate soovi rohkem palka saada. Aga ma mõistan ka haridus- ja teadusministeeriumi, kes on seisukohal, et kui õpilaste arv on viimase kümne aasta jooksul vähenenud kümnete tuhandete võrra, siis peab vähenema ka õpetajate ja koolide arv. Sedagi mõistan, et kolm streigipäeva rahvuslikku rikkust meile nüüd küll juurde ei tooda.

Haridusminister on kinnitanud: õpetajate palk kasvab aastast 2013 (tegelikult rääkis minister õpetajate miinimumpalgamäära kasvust – toim.). Kohalikud omavalitsused ja riik peavad töö korraldama nii, et õpetajad saaksid koolis oma tööd teha ehk õpilasi õpetada. On ju selge, et kui eesootavaks õppeaastaks 2012/2013 on gümnaasiumiastmes õpilaste arv viie aasta taguse ajaga võrreldes langenud vähemalt 8800 õpilase võrra, siis ei ole ümberkorraldustest pääsu. Õpetajale on vaja tööd, sest palka makstakse ju töö eest ja õpilasteta õpetajal tööd ei ole.

Õpetajatest rääkides ei tohi ära unustada, et ka lasteaedades töötavad õpetajad, nemad on täielikult kohaliku omavalitsuse pädevuses. Lasteaiaõpetajate palk tuleb kohalikust eelarvest volikogu otsuse alusel. Kuidas on kohalikus volikogus prioriteedid seatud, kes või mis on tähtis ja miks? Võib-olla tuleks halduspiiride muutmise nõudmise asemel hoopis rohkem rääkida omavalitsuse prioriteetidest? Kas või näiteks streikijatele takkaõhutava pealinna näitel.

Ametist lahkuv Soome president Tarja Halonen ennustab Eestile sellist rahvusvahelist edu, mis soomlased peatselt kadedaks võib teha. Eelmise laupäeva Postimehe nädalalõpu lisas kirjutas hollandi ajakirjanik, kuidas Eesti edu lugu on üldiselt ignorantses Euroopas levima hakanud. Aga alati on neid, kes ei jõua enam oodata…

Peame olema arukad, peame oma riiki ja rahvast kõik üheskoos hoidma, olema nõudlikud ja koos pingutama. Teame, et Eestis on langetatud mõistlikke otsuseid ning nende otsuste viljad juba küpsevad. Seega sel ajal, kui paljud Euroopa riigid on silmitsi eelarvekärbetest tuleneva elatustaseme languse ning laenude ja intresside tagasimaksetega, on Eesti mureks, kuidas õiglaselt jagada kogunevaid majanduskasvu vilju.

Kindel on üks: punaste lippude lehvides ei ole neid vilju kogutud ega sobi jagada ka.