Nitroferdi peadirektor alustas tehases kolmanda kategooria lukksepana

12. märts 2012 NIINA VOROPAJEVA

Nelikümmend kolm aastat tagasi näitas põlevkivitöötlemise peavalitsuse ülem oma Moskva kabinetis kaardil üht tundmatut linna Soome lahe kaldal ja tegi suunamisele tulnud neljale noorele ettepaneku seal tööle asuda. Peavalitsuse ülem maalis noortele kauni tuleviku. Niimoodi, pooljuhuslikult, siduski Nitroferdi peadirektor Aleksei Nikolajev oma elu Kohtla-Järvega.

 

Kuidas sattusite peavalitsuse ülema kabinetti Moskvas, kus sisuliselt otsustati teie saatus?

Pean vist alustama sellest, et sündisin Tuula oblastis Jefremovi linnas. Sealne keemiatehas oli tollal Nõukogude Liidu suurim kautšukitootja. Seal töötas mu isa. Linnas oli keemiatehnoloogia tehnikum – seal ma õppisin ja praktikal käisin samas kautšukitehases. 1967. aasta detsembris lõpetasin tehnikumi, jaanuaris võeti mind sõjaväkke, kus sattusin strateegiliste raketivägede koosseisu.

Töölesuunamise kohta öeldi, et pärast ajateenistust saame suunamise ministeeriumist. Nii ka läks. Teenisin oma kaks ja pool aastat ära ning sõitsin koos kolme noormehega Moskvasse, naftakeemiatööstuse ministeeriumi. Meid võttis vastu ministri asetäitja, kes pakkus töökohaks Omskit, Tomskit ja teisi linnu, sest tollal ehitati palju tehaseid. Järsku astus sisse üks mees, kes aseministriga pisut sosistas ja kutsus meid seejärel enda kabinetti. See oli Nõukogude Liidu põlevkivitöötlemise peavalitsuse ülem Kotov. "Näete, siin on Eesti, Kohtla-Järve linn, vaadake – see on lahe kaldal, seega suvituskoht," ütles ta meile, näidates kaardil paika, millest me polnud kuulnudki. Ta soovitas meil sinna sõita, sest seal pidavat palju ehitatama ja keemiatööstus arenema. Helistas kohe Lenini-nimelise põlevkivitöötlemise kombinaadi juhtkonnale, kust meile lubati alustuseks 140 rubla palka, mis oli tol ajal hea palk, ja hotelli tüüpi tuba. Nii me nõustusimegi Kohtla-Järvele sõitma.

Kui olime kombinaadis põlevkivitolmu maitset ja tootmislõhnu tunda saanud, kadus tahtmine siia jääda. Kuid meile kinnitati, et parasjagu käivitatavas karbamiiditsehhis on kui sanatooriumis – ei tolmu ega lõhnu. Jäimegi siia – see oli aastal 1969. Sellest ajast peale olen "nuusutanud" küll karbamiidi ja ammoniaaki, küll bensoe- ja väävelhapet.

Lubatud palga ja omaette toa ikka saite?

Esimene palk oli 58 rubla. Elasime ühiselamus nr 51, esialgu kahekesi toas, hiljem majutati meie juurde ka kolmas ja neljas elanik. Köök, WC ja pesuruumid olid koridoris ning dušš keldris.

Kahetoalise "hruštšovka" sain 1974. aastal, enne elasime koos abikaasa ja tütrega ühiselamus. Korter oli viimasel korrusel, üks tuba läbikäidav, vannitoas istevann, kööki mahtusid kahe põletiga gaasipliit ja laud, teineteisest mööda saada oli võimatu. Viis aastat elasime seal. Kella seitsmeks hommikul tuli laps viia Võidu tänava lasteaeda, siis kella kaheksaks tööle. Pärast tööd olin poole kümneni instituudis. Puhkepäevadel valvasin rahvamalevlasena korda. Kord pakuti mulle hea töö eest väljaspool järjekorda autoostuluba. Pidin rahapuudusel loobuma. Kui sündis poeg, anti meile Põhja mikrorajoonis neljatoaline korter, aga jälle viimasel korrusel, kus teised ei tahtnud.

Kas Kohtla-Järvelt lahkumise soovi ei ole olnud?

Ma ei tea, kelleks või kuhu ma oleksin sattunud Venemaal. Sinna oleks võinud kolida küll: mul oli seal sugulasi – isegi Moskvas, valitsuses -, kes aeg-ajalt kutsusid. Aga läks nagu läks. Kuud ja aastad kulusid ja nii ma siia jäingi. Suvel saab 43 aastat Kohtla-Järvel elamist täis.

Sel juhul on Kohtla-Järve põlevkivikeemiatehas teie esimene ja ainuke töökoht?

Jah, muutusid ainult ametinimetus ja ettevõtte nimi ning vahetusid omanikud. Olin siin lukksepp, meister, tsehhiülema asetäitja, tsehhiülem. 1986. aastal määrati mind bensoehappetsehhi ülemaks. See oli uus tootmisüksus, toodangu maht ja kvaliteet jätsid soovida, esines häireid, juhtkond sai ministeeriumilt sugeda. Olin selleks ajaks just lõpetanud Moskva juhtimisinstituudis tootmise organiseerimise kursused, mida rahvasuu nimetas direktorite kursusteks. Seepärast saadetigi mind bensoehappetsehhi. Töötasin seal mitu aastat, kusjuures esimesed poolteist aastat praktiliselt puhkepäevadeta.

Bensoehappetsehhi järel tulin tagasi mineraalväetiste tehasesse, kus mind määrati tootmisülemaks. Seejärel algas põlevkivikeemia kombinaadi jagunemine. 1993. aasta detsembris anti meid gaasivõlgade eest Gazpromile üle. Nii tekkis Nitrofert.

Ettevõte on viimastel aastatel üle elanud mitmeid raskeid hetki – omanikevahetused, seiskumise ja koondamised, taassünni ja uue seiskumise – ning seisab nüüd juba kolm aastat. Seekord jäävad inimesed siiski tehasesse alles, neid hoitakse paremate aegade ootuses – nad ei kaotanud tööd ja saavad palka. Samas on ebamäärase tulevikuga tehase juht ilmselt raske olla?

See mõjub tõesti rusuvalt. Kui varem oli meil umbes 500 töötajat, siis nüüd on neid vaid 400 ringis. Inimesed, eriti noored spetsialistid, leiavad endale paremad töökohad. Kahju, et ma ei saa midagi teha. Meil jääb vaid loota, et tehas hakkab uuesti tööle. Kuulume endiselt keemiatööstuse liitu, tööandjate liitu, kaubandus-tööstuskotta, koostame statistikat ja aruandeid, sest mõningane tegevus meil ikka toimub. Meile osutatakse mõningaid teenuseid, ka meie soetame mõningaid materjale, maksame palkasid ja makse.

Muidugi on raske. Ega mu juuksed niisama halliks läinud. 2001. aastal jäime sisuliselt üksi. Vanad omanikud ütlesid meist lahti, kaua aega ei tulnud uusi, aga kui nad lõpuks tulid, langesid meie toodangu hinnad, tehas töötas kahjumiga ja 2002. aastal tootmine peatati. 2001. aastast on meil käinud väga palju potentsiaalseid ostjaid – Saksamaalt, Valgevenest ja isegi üks araabia šeik. Pärast esimest tootmise peatamist tahtsid omanikud töölised ühegi hüvitiseta lahti lasta. Väga raske oli neile selgeks teha, et ei tasu käituda niimoodi inimestega, keda peab võib-olla varsti tagasi kutsuma. Nii said inimesed siiski ettenähtud hüvitised kätte ega jäänud rahata ning kui me tehase uuesti käivitasime, tulid nad tagasi.

Tehase käivitasime 2003. aasta juuli lõpus, meil olid juba head näitajad. Augustis aga juhtus üleujutus ja hulk seadmeid jäi vee alla. Paljud ei uskunud, et tehas õnnestub uuesti tööle panna, kuid meie kollektiiv sai ka sellest õnnetusest üle.

Teie üks lähedasemaid abilisi ja mõttekaaslaseid on abikaasa. Büroojuhatajana võtab ta ilmselt mitmed mured enda kanda?

Ta on tõesti hea abiline kõigis asjus. Kodus on ta hea perenaine, teeb imehästi süüa. Meil on kuus lapselast, puhkepäevadeks tuuakse nad tihti meile – nendega juba igav ei hakka! Lapsed ja lapselapsed on ilmselt inimese kõige suurem rikkus. Ma pole mingi oligarh – mul pole siiani kusagil ühtki aktsiat ega erilisi sääste, sest oleme pidanud lapsi aitama. Nüüdki aitame.

Teie lapsed ei valinud keemiku elukutset?

Nii tütar kui poeg on lõpetanud Tallinna polütehnilise instituudi. Tütar on kangadisainer, töötanud Nooruses, selle lagunemise järel kolis ta Tallinna, kus elab ja töötab praegugi. Ka poeg on Tallinnas – töötab soojuselektrijaamas.

Hoolimata kõigest, mis teil tööga seoses üle elada on tulnud, näete välja nooruslik ja olete heas vormis. Kuidas te puhkate ja mis aitab teil stressist jagu saada?

Varem, kui tööd jätkus kella seitsme-kaheksani õhtul, samuti omanikevahetuse ajal, kui töö kestis vahel kella kaheni öösel, puhkamiseks aega eriti ei olnud ja ega seda praegugi palju ole. Kord nädalas püüame Toilas käia – basseinis ja saunas. Käime jalutamas. Suvilat meil ei ole. Mõne aasta eest ostsime laenuga Tallinna äärelinnas keskmise maja ja mõnikord käime seal, aga peamiselt elavad seal lapsed.

Kuidas suhtute Kohtla-Järve aukodaniku nimetusse?

Valgetähe teenetemärki saades ütlesin, et see pole ainult minu teene, vaid ka kõikide nende inimeste teene, kellega ma olen need aastad koos töötanud. Ütlen seda ka nüüd.