Ühes draakonitega lendab kõrgustes Jõhvi päritolu poiss

21. veebruar 2012 TEET KORSTEN

Kristjan Kallas: "Minu eelnev arusaam trummimängust oli, et mida keerulisemaid trikke sa sooritad, seda kõvem mees oled. Petterilt õppisin, et tuleb teha lihtsaid asju nii hästi, et ei tekikski vajadust keeruliste asjade tegemise järele."


Kui hiinakaile algas draakoniaasta tänavu 23. jaanuaril, siis Eestis algas see veidi varem! Nimelt kuulutati bändi Ewert and The Two Dragons lugu “Good Man Down” Raadio 2 galal “Aastahitt 2011″ aasta hitiks ning R2 toimetuse lemmikuks, ansambel valiti ka aasta uustulijaks.

Nagu sellest veel vähe oleks, selgus galakontserdil “Eesti muusikaauhinnad 2012″ veebruari alguses, et draakonid viivad sealt koju aasta albumi, ansambli, rokkalbumi, parima loo ja video tiitli.

Draakoni lend

Irvhambad kõkutasid, et vaid aasta naisartisti tiitel jäi saamata. Ja idavirulaste enesehinnangut peaks tõstma fakt, et üks draakoneist – Kristjan Kallas – on meie oma poiss!

Kui draakonid – esmalt laulja ja klahvpillimees Ewert Sundja, trummar Kristjan Kallas ja kitarrist Erki Pärnoja – kaks ja pool aastat tagasi kokku said, tegutseti nimetult. Bändi nime üle ajusid ragistades pakkus Ewerti abikaasa Kadri naljatades, et see võiks olla Ewert and The Two Dragons. Naljast sai tõsiasi!

Ehkki näiteks Kristjan on sündinud hoopiski rotiaastal, 1984. See arv oli, muide, juba aastaid enne mehe sündi popi- ja kultuurilukku kirjutatud – George Orwelli sellenimelise romaani-antiutoopia ja David Bowie` loo läbi.

Esimene album “The Hills Behind The Hills” sündis 2009. aastal omaproduktsioonina ja seda ei võetud vastu samasuguse vaimustusega kui bändi teist albumit “Good Man Down”.

“Esimene album sündis erilise ettevalmistuseta. Sõitsime lihtsalt Ewerti abikaasa suvilasse, panime pillid üles ja hakkasime salvestama. Teisel albumil olid lood enne salvestust oma kuju juba leidnud, oli olemas kontseptsioon. Kuna “The Hillsi” puhul mängisid kõik mehed stuudios mitmeid pille, selgus, kui albumi lugusid kontserdil tahtsime esitada, et – ohoo, kätest jääb puudu,” meenutab Kristjan.

Nii lisandus punti bassimees Ivo Etti, kellega nii Kristjan kui Erki olid varem aastaid koos musitseerinud. Kuna esimene pääsuke leidis vähemalt sõprade poolt heakskiidu, innustaski see uut albumit tegema.

Teise plaadi “Good Man Down” edus saab ja peab kindlasti “süüdistama” ka manager Toomas Olljumit, kes oma ala haruldaselt hästi valdab ja Kristjani sõnul lausa kirglikult ajab. Ohvitseripaberitega Olljum, kes on olnud rokkbändi Mild laulja ja kitarrist, evib juristi haridust ja on töötanud näiteks kultuuriministeeriumis autorikaitse peaspetsialistina. Olljumi abiga on edenenud veel näiteks Iiris ja Bedwetters.

Stingi produtsent

Juba enne igasugu loorbereid on draakonitele ennustatud läbilööki laias ilmas. Kuna “Good Man Down” on välja antud Läti indie-kaubamärgi I Love You Records all, tunti draakoneid Lätis juba enne Eestit. Kristjan arvab, et neist teatakse ka Soomes, Saksas ja veidi Hollandis. Kevade poole minnakse tuuritama Prantsusmaale, kus tehakse juba korralikku eeltööd draakonite tutvustamisel.

Rahvusvahelist mõõdet oli Kristjani tegemistes juba varem. Mängides Ewertiga bändis Thief, puututi kokku sellise Briti produtsendiga nagu Mark Eldridge aka Kipper. Grammy võitnud produtsent, kitarrist ja klahvpillimängija Kipper on olnud näiteks ka Stingi ja Gary Newmani taga. Album jäi küll Kipperiga koostöös ilmumata, aga see-eest on temalt saadud kogemus Kristjani sõnul hindamatu.

Näiteks kui enne Kipperit pidas mees loomulikuks, et läheb oma trummikomplektiga stuudiosse ja hakkab mängima, siis Inglismaal salvestades olid iga loo jaoks valitud eraldi trummid ja taldrikud.

“Kõigi lugude jaoks oli välja timmitud oma saund. Kipperi peas oli täpne pilt, kuidas miski peab kõlama, samuti tervikkontseptsioon. Kui saatsime talle demod, tegi ta nendega põhjalikult individuaalset tööd ja tuli siis Tallinna, kus tegime koos proovi. Mõne osad lõikasime lühemaks, mõne puhul panime takte juurde,” meenutab Kristjan.

Kuidas jõudis Jõhvi poiss nii kaugele – suisa Stingi produtsendiga koostööni? Muusikaõpingud algasid Kristjanil varases lapsepõlves isa Raivo Kallase käe all, kes on tuntud pillimees ja orkestrijuht. Poiss hakkas juba 9aastaselt mängima Jõhvi muusikakooli orkestris, millele järgnes osalemine Jõhvi bigbändis.

Kui Kristjan läks pärast põhikooli Georg Otsa nimelisse muusikakooli klassikalist löökpillimängu õppima, oli tal kindel plaan, et temast saab kunagi Eesti riikliku sümfooniaorkestri (ERSO) löökpilli kontsertmeister. Veel Jõhvis õppides osales ta suviti Põltsamaal toimuvates puhk- ja löökpilli suvelaagrites, kus õpetajaiks olid professionaalsed muusikud ja muusikaakadeemia õppejõud.

Tallinna polnud Kristjanil suunduda pelgu ka seetõttu, et varem oli ta osalenud Eesti noorte puhkpilliorkestris, kuhu pääsevad läbi tiheda sõela noored igast kodumaa otsast. “Sain läbi selle orkestri juurde sõpru, kes ootasid mind Tallinnas ees. Sestap polnud pealinna minek sugugi pelutav,” räägib mees.

Trummilööja saatus

Päevakava Otsas oli pingeline. Hommikul kella poole kaheksast alates võis minna kooli harjutama. Paari tunni harjutamise järel algasid solfedžotunnid ning ansambli- ja orkestriproovid. Mõne tunni tagant olid väiksed pausid, siis harjutati edasi – nii päevast päeva ja hommikust õhtuni. Teisipäeval ja neljapäeval olid keskkoolitunnid, millele järgnesid taas muusikaharjutused. “Harjutasime nii kaua, kuni kooli uksed õhtul suleti,” meenutab trummar.

Klassikarajaga paralleelselt hakkas Kristjan käima pop-džässi osakonnas trummikomplekti harjutamas/omandamas. Tekkisid sõbrad ja ansamblid, kellega sai poppi ja džässi mängida. Klassikaliste löökpillidega kooli lõpetanuna oli mehele selge, et sel alal ta muusikaakadeemiasse edasi ei lähe. Tegu oli karmi ja emotsionaalse otsusega – siiski neli aastat hommikust õhtuni harjutamist…

Ja Kristjan läks uuesti teisele ringile, alustades pop-džässi osakonnas õpinguid – seekord kindla tahtmisega saada universumi parimaks džässtrummariks. Paar aastat õppis Kristjan pop-džässi osakonnas, siis tekkis muusikaakadeemiasse džässiosakond, kuhu ta üle läks.

Esimene džässialane trummiõpetaja oli Kristjanile Tanel Ruben, edasi Petteri Hasa, keda mees peabki oma kõige tähtsamaks õpetajaks. “Minu eelnev arusaam trummimängust oli, et mida keerulisemaid trikke sa sooritad, seda kõvem mees oled. Petterilt õppisin, et tuleb teha lihtsaid asju nii hästi, et ei tekikski vajadust keeruliste asjade tegemise järele,” teab praegune draakon.

Album “Good Man Down” lööbki sellega, et tegu oleks kui väga vaba ja lihtsa asjaga, aga proovige seda järele teha!

Kristjan on veel musitseerinud kollektiivis, mis kannab laulja järgi Inese nime, ansamblites Smilers ja Dramamama, musitseerinud Raivo Taffenau, Jürmo Eespere ja Siim Aimlaga. Jõhvi draakon peab oma eeskujudeks ansambleid The Beatles, Rolling Stones, Oasis, Bon Iver, St Vincent, trummareist Paul Motiani ja Steve Jordanit. Draakoniaastal on lootust, et Kristjanist hakatakse kunagi samal toonil kõnelema.