Meene peab jutustama lugu

2. veebruar 2012 

Ida-Virumaal on paljude aastate jooksul korraldatud kõiksugu meenekonkursse. Oma suveniiri on otsinud küll omavalitsused eraldi, küll on proovitud leida maakonna ühist sümbolit.

Ent väga mitmed neist konkurssidest on sisuliselt läbi kukkunud, sest oodatud tulemust pole need toonud. Töid on küll laekunud, sageli üsna vahvaidki, ent probleem on selles, et menukas suveniir peab endas kandma mitut olulist omadust: originaalsus, vaimukus, praktilisus, professionaalne teostus, mõistlik omahind. Ja mis peamine – ta peab olema väga tihedalt seotud kohaliku identiteediga, jutustama lugu kohalikust maast ja inimestest.

Meie maakond on väga mitmetahuline ja kirju. Kõrvuti eksisteerivad siin suurtööstus ja ürgloodus, siin on Eesti mõistes suuri linnu, aga ka vaikseid metsakülasid. Identiteedi kujunemisele jätavad oma jälje nii Peipsi järv kui Soome laht, siin lõpeb ära Euroopa Liidu piir, kust edasi on paljudele müstilise Venemaa avaruste algus.

Selge, et seda kõike on raske ühe väikese meene sisse kokku panna. Ent Ida-Virumaa selleaastase meenekonkursi võidutöö on panustanud valdkonnale, millega Ida-Virumaa kindlasti vähemalt Eestis enamikul inimestest seostub – see on põlevkivi. Meie tähtsaima maavaraga on ju kaasnenud palju negatiivset tausta, mis seostub eelkõige keskkonna ja loodusega. Põlevkiviteemaline ökošokolaad keerab aga senised stereotüübid humoorikalt hoopistükkis pea peale ja jutustab pruunist kullast oma positiivset lugu.