“Silva” meelitas Jõhvis kokku kaks saalitäit publikut

22. märts 2011 

Põhjarannik otsis laupäeval mõned tunnid enne päevast “Silva” etendust lava taga vastust küsimusele, mis võluvägi ses operetis on, et ta pole saja aastaga grammigi oma populaarsust kaotanud.

TEET KORSTEN

teet@pohjarannik.ee

Päevasel “Silva” etendusel nimiosas särav Helen Lokuta ei malda oma riietusruumis kiitlemata jätta, et järgmisel päeval on tal Peterburis äsja avatud Jaani kirikus esinemine.

Positiivne

Muidugi mitte Silva rollis – daam on “päriselus” hoopis ooperilaulja ja Piiteris esinetakse ühes kohalike solistidega Georg Otsa mälestuskontserdil.

Ooperilaulja arvab, et Silva roll on väljakutse – kuna see on mastaapne, kätkeb tugevat rollitööd ja on ka vokaalselt päris raske. “Kui puudub häälematerjal, on seda võimatu teha. Kui see on olemas, tulevad ka liikumine, lavaline pool ja näitlemine,” arvab naine.

Helen on seni Silvana lavale astunud kümmekond korda ja ta on enda sõnul rollis arenenud. “Järjest parem on mängida ja uued värvid tekivad,” räägib Lokuta.

On inimesi, kes opereti peale nina kirtsutavad. “Mina tean hoopis inimesi, kes ooperist kuulda ei taha, aga selles rollis tulid nad mind vaatama. Operett on tavainimesele söödavam, rohkem sarnane muusikalile. “Silva” sisu on positiivne, keegi ei sure ja lõpp on suisa kui Hollywoodi filmis,” räägib Lokuta.

Naine imetleb oma lavakuju, kes on tugev ja teab, mida elult tahab, samuti jääb Silva truuks oma sisetundele ja armastusele.

Lokuta arvab, et on Silvalt, kes on primadonna Budapesti kabarees Austria-Ungari keisririigis, õppinud staarilikkust: “Staarile on tähtis, et ta kogu kuulsussära ja tähelepanu juures ennast ei kaota.”

Armastus võidab

Õhtusel etendusel Jõhvi kontserdimajas astub Silvana üles hoopis Janne Ševtšenko. Lokuta leiab, et tema ja Janne on isikutena nii erinevad, et juba sellest tulenevalt on ka nende Silvad eri tegu.

Helen on Pirital asuva vabakoguduse Valguse Tee liige ja tema hingekarjane kiidab tema lavatöö heaks. “Minu pastor ütleb, et nii ooperilaulja kui näitlejana saab jääda kristlaseks. Et illusiooni kaudu, mille laval loon, võin paljut inimestele anda,” pihib naine.

“Silva” süžee on lihtne, kõneldes eri seisustest pärit armastajaist, kes suudavad teele kerkivaid takistusi võita. “Kui saatus tahab ja me ise selle nimel tööd teeme, siis armastus võidab,” võtab Lokuta “Silva” sisu kokku.

Mida arvab oma lavapartnerist vürstipoeg Edvinina üles astuv bariton Aare Saal? “Silva on naisterahvas, kellega on vaja tegeleda – igas mõttes. Usun, et kõik mehed ühinevad minuga, kui ütlen, et Silva peab olema kaunis ja veetlev naine. Muidu pole meesterahval teda lihtne taga ajada,” arutleb Saal.

Saal, kes on sarnaselt Lokutaga ooperilaulja taustaga, on samuti Imre Kalmanist ja tema “Silvast” heal arvamusel: “Ilus ja tugev lugu. Rahvas vajab õnneliku lõpuga armastuslugu. Pealegi saab seal nalja.”

Elav kroonik

“Silva” trupis osaleb Eesti “Silva” elav ajalugu Tõnu Kilgase kujul. Mees on nimelt üles astunud tervelt neljas “Silva” lavastuses! Esimene etendus, kus mees muretu playboy Bonina üles astus, oli Ida Urbeli lavastus Vanemuises 1979. aastal ja ta oli siis 25aastane.

Kilgas naerab, et Mart Sander, kes uusima “Silva” lavale tõi, pakkus talle samuti esmalt just Boni rolli. Kilgas ütleb, et peab ikka ka passi vaatama, ja ta on igati rahul Edvini isa, vürst Leopold Maria von und zu Lippert-Weylersheimi osaga. Terve kolmeosalise opereti II ja III vaatus püsib suuresti koomilisel vanapaaril.

Viimasel ajal draamaosades üles astunud laulja ja näitleja rõõmustab end taas muusikarollis leides. “Tundub, et muusikateater on ikka minu pärusmaa,” ütleb Kilgas, kes vahepeal lausa 6 aastat oma stiihiaga kokku pole puutunud.

Kas erisuguseid “Silva” lavastusi saab ja tasub võrrelda? Kilgas kahtleb selles. Mehele meeldib Sanderi töö Estonias – lisaks lavastamisele on ta teinud lavakujunduse ja esmalt suisa taastõlkis, -mugandas opereti libreto. “Mart Sander on oma maneeridelt, olekult ja käitumiselt ennesõjaaegse epohhi inimene. Ta valdab seda aega ning ta on etenduse ajastutruult ja täiesti stiilselt lavastanud,” räägib Kilgas.

Kilgas kiidab ka “Silva” kolme koosseisu lauljate taset. “Vokaal on aastatega palju paremaks läinud. Mäletan, kui omal ajal Katrin Karismaga neid noote punnitasime,” muigab Kilgas.

Staažikale Bonile meenub, et galal 1984. aastal, mille pani kokku Sulev Nõmmik, esitas ta Boni laulu ühes Vello Viisimaa ja Endel Pärnaga ning “ülesastumine kahe korüfeega on enam meelde sööbinud kui sajad muud “Silva” etendused”.

“Kui lavastad “Silva”, on edu ja huvi garanteeritud. Tegu on läbi aegade populaarseima operetiga Eestis. Inimestel on viisid meelel ja keelel – nagu Kihnu Virve ning Tätte laulud,” räägib Kilgas.

Kontserdimaja müügijuhi Allan Tamme sõnul sai “Silvast” Jõhvis laupäeval osa 1300pealine publik.