Seitse killukest Kultuuripärl Kuke elust

9. jaanuar 2012 TEET KORSTEN

Noor pedagoog Aadu Kukk koolikoori juhatamas. Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi eelkäija asus siis vanalinnas.


Eelmise aasta lõpus anti maakonna tähtsaim kultuuriauhind Kultuuripärl muusikapedagoog ja dirigent Aadu Kukele, kes on oma 74 eluaasta jooksul omandanud legendaarse staatuse.

Kontrabassist

Kohtla-Nõmmelt põlevkivilinna õppima tulnud Aadu Kukk sai keskkooli teisel aastal kutse tulla kooli orkestrisse kontrabassi mängima. “Orkestri juht Jaan Jõgi adus, et olen musikaalne, ja tegi ettepaneku. Küsisin oma kaevurist isalt nõu ja tema ütles: “Proovi!” Paar kuud hiljem, oktoobripühade ajal, mängisin orkestriga Viktor Kingissepa nimelises kultuurimajas tantsuks,” meenutab Kukk oma muusikatee algust.

Kuke isa oli Laiuse mees, kes 1936. aastal tuli Kiviõlisse kaevuriks. Kaks aastat hiljem sündis seal poeg Aadu. 1944. aastal mindi lähenevate lahingute eest taas Laiusele, et 1947. aastal Virumaale naasta.

Kooli orkester, mis tegelikult oli rohkem ansambli mõõtu, tegutses 1960. aastate lõpuni. Siis tulid juba popimad bändid – nagu Stress. Kukk muigab, et 1957. aastal kooli lõpetades pidas ta end kõvaks muusikuks. Kooliorkestri koosseisu kuulus näiteks ka Tõnu Tarum, kes hiljem oli käpp Eesti Raadio estraadiorkestris, mida juhatas Rostislav Merkulov.

Sport ja morse

Mõned aastad hiljem selgus Siberis Kanski linnas, et Kukk on kõrge lennuga. Nimelt teenis ta aega lennuväe pardaradistina. Pardaradist pidi ikka õhku tõusma, et oma teateid morses edastada. Kuigi tollal kestis ajateenistus Nõukogude armees tavaliselt kolm aastat, pääses Kukk kahega, sest enne sõjaväge oli tal omandatud kõrgharidus – algklasside ja muusikaõpetaja erialal pedagoogilises instituudis.

Tegelikult tahtis Kukk astuda kehakultuuri ja muusika erialale, aga kehalised katsed ebaõnnestusid. Ehkki noormees oli mitmekordne Kohta-Järve noortemeister kergejõustikus. Kohtla-Nõmmel, kuhu pere oli kolinud, rajasid poisid karjamaale oma staadioni. “Seal sai teha kõike – jalgpallile lisaks. Viskasime kuusepuust oda, loopisime lihvitud servadega raudplaati kui ketast. Teivastki sai hüpatud – üle kahe meetri keegi ei julgenud, sest isetehtud teivas võis murduda. Lihtsast kaugus- ja kõrgushüppest rääkimata,” meenutab Kukk.

Kukk muigab, et tänapäeval kurdetakse sageli tipptasemel sportimisvõimaluste puudumise üle. “Kui 1940. aastate lõpus hakati linnades looma majavalitsuste meeskondi, oli meil Nõmmel juba seitse-kaheksa jalkameeskonda. Sauna, Halli Baraki, Mõisa, Ametiühingu, Laagri – kõlasid tiimide nimed. Moodustati meeskondi ka näiteks perekonnaseisu baasil või mängisid ühel pool karjapoisid ja teisel mitte-karjapoisid. Minagi olin kuus aastat ühe lehmaga karjas käinud,” räägib mees.

Instituudi teisel kursusel valiti noori, kes kõlbasid lisaerialana muusikat õppima. Kukk kõlbas – muu seas Jõgi orkestri baasil. Kolm ja pool aastat õppis Kukk pedas klaverit; lisaks olid ta instrumendid vana tuttav kontrabass, akordion, tromboon. Kõrgkoolis sai Kukk ka esimese koorijuhikogemuse – dirigeeriti grupiviisiliselt. Muidugi mängis noormees ka peda orkestris.

Vahepala

Kas Kukk, kel on sellel õppeaastal käsil 50. tööaasta Kohtla-Järve Järve gümnaasiumis, on kunagi ka oma ametivalikut kahetsenud? “Ei ole, muidu oleks koolist ära tulnud,” kostab Kukk. Ja mees tunnistab, et 50 aastat tagasi ta poleks veel osanud vastata pärimisele õpetajaks olemise võlude ja valude kohta. Nüüd oskab!

“Võlu on see, et mulle meeldib laste ja noortega tööd teha. Saan nendega hästi läbi, olen enda arust alati saanud. Valu on see, et paljud õpilased teavad oma õigusi, aga ei tea kohustusi. Tema võib kõike, aga sina ei või midagi… rääkimata tegemisest!” räägib Kukk.

Oma lapsed

Esimesest abielust on Kukel poeg Hannes ja tütar Krista. Poeg peab inseneriametit Paides ning tütar on diplomeeritud koorijuht ja tantsuõpetaja. Krista juhatab Kuusalu naiskoori, mängib ansamblis Kuusealused kontrabassi ning õpetab lastele rahvatantsu Kuusalu ja Kolga koolis.

1980. aastate alguses leidis Kukk oma elu teise poole – Reeda. Koos sai näiteks oldud mitu aastat järjest suviti Remniku pioneerilaagris, ja südant ei sunni! Ka Reeda pojad esimesest abielust – Toomas ja Tarmo – on Kukele kui omad. “Lapsed saavad omavahel läbi kui vennad ja õed,” kinnitab Kukk, kes on nüüd ka mitmekordne vanaisa.

Kaevur

5. veebruaril 1956 sündis ilma mehise nimega meeskoor – Kaevur. Koori asutajad olid Elmar Rännat ja Kohtla jaama ülem August Aho. Kukk jõudis vastsündinud kooris pea algusest isegi veidi laulda – enne kui kõrgkooli astus. 1970. aastast hakkas Kukk Kaevuris alaliselt laulma. Tollane dirigent Eino Nurk hakkas Kukke peagi mujalgi kui lauljana rakendama – talle usaldati näiteks häälte õpetamine.

Kaevur oli tollal ikka massikoor – 70-liikmeline! Ega iga mees koori pääsenudki – seks oli vaja sõel läbida. Ja koor vastas oma nimele, sest enamik lauljaid oligi vähemalt seotud põlevkivikaevandamisega. Tänapäeval pole seal, mis Kaevurist järele on jäänud, enam ühtegi kaevurit…

Milline paistis Kaevur 1970. aastatel? “Mehed tõesti tahtsid laulda. Tihti tuldi öövahetusest kooriproovi – siis olid hääled veidi kähedad. Tuldi rõõmuga, keegi ei sundinud,” lööb Kukel silm särama.

Seltsielu oli kooril vägev! Sagedased olid suurte laudadega peod Nõmme rahvamajas, kus mängis tantsuks ka orkester. Küll korraldati koorisiseseid turniire males ja kabes. Igal suvel käidi kuni nädalastel reisidel – küll Lätis, Leedus, Karpaatides, Koola poolsaarel, Uuralites…

Koori kuulumiseks oli tarvis maksta liikmemaksu – 20 kopikat kuus. “Nalja aga sai rubla eest,” meenutab Kukk.

Tee koori abidirigendiks kulges Kukel tasaselt. Esmalt dirigeeris ta näiteks ühe kontserdi kahekümnest loost kahte. “Mul polnud ju erilist dirigendi kogemust. Algul vaadati, kuidas saan hakkama. 1980. aastal olid dirigeeritavad laulud juba Einoga pooleks.”

Kukk peab end dirigendina rohkem iseõppijaks. “Kui peda kooris laulsin, vaatasin ikka rohkem dirigenti. Olen rohkem “jälgimismeetodil” dirigeerimist õppinud.”

Kas Kukk on kurb, et tema koor on Kirderannikusse kaevunud, integreerunud? Kukk muigab, et ERSPgi on Isamaa ja Res Publica Liidu sees mingil moel alles. C’est la vie…

Kuulsad õpilased

Kuulsaim mees muusikailmas, keda Kukk koolis on õpetanud, on kahtlemata üldlaulupeo üldjuht, dirigent Hirvo Surva, kes õppis Järve koolis põhikooli lõpuni – enne muusikakeskkooli suundumist. “Hirvo tegeles peotantsuga, oli selline sirge rühiga, pikk ja peenike poiss, alati naeratav. Ega ta mingi pühak olnud,” meenutab Kukk ja tunnistab, et veidi uhke tunne on ka, et sai praegust üldjuhti natuke aega õpetatud.

Tuntud on Sirje Medell, kes õpetab Viljandi kultuuriakadeemias džäss- ja koolimuusikat. Tema õpilased on olnud näiteks Airi Allvee ja Sofia Rubina.

Ja kaudselt on Kukk isegi Eesti esimese indie-bändi Röövel Ööbikuga seotud. Nimelt on ta õpetanud bändi trummarit Raul Saaremetsa – temagi õppis kuni põhikooli lõpuni Järve koolis. “Olen tahtnud Rauliga rääkida. Ega ta kooliajal kõige nunnum poiss olnud. Aga Röövel Ööbiku kohta pole midagi paha kosta – igasugune muusika, mida tehakse mõnuga, on väärt. Raul on minust palju kuulsam, aga ega ma põe,” naerab Kukk.

Kultuuripärl

Eelmisel kuul paluti Kukel jääda teisele jõuluvaheaja aktusele. “Nagu puuga oleks pähe saanud, kui kuulsin seal aktusel direktori suust õnnitlust kultuuriauhinna puhul. Hiljem sain veel teada, et tegu on kõige olulisema auhinnaga. Kultuuripärl ka ei kohusta millekski, sest võtan seda kui elutööpreemiat. Suurimaks saavutuseks pean enda tegevusest meeskoor Kaevurit. Kahju, et seda koori enam omaette ühikuna olemas ei ole. Aga Kultuuripärli seni pälvinute seltskond on tipptase!” räägib Kukk.

Kukk ei teagi, mida saadud preemiarahaga peale hakata. Üks kindel plaan on tal kokku koguda ja köita eri riikide hümnid koos muu sümboolikaga, mida ta on kogunud aastakümnete jooksul.