Aivar Issajev võrdleb elupäästmist poksimatšiga

26. detsember 2011 SIRLE SOMMER-KALDA

Aivar Issajev seisab maja ees, mille põlema süttinud korterist ta kaks vanurit välja aitas.


“Loomulikult teeb “Eestimaa uhkuse” tiitel mind väga uhkeks,” kinnitab 19aastane Sillamäe noormees Aivar Issajev, kelle kiire, julge ja oskuslik tegutsemine päästis tulesurmast kaks vanurit. Inimeste turvalisuse eest soovib ta seista ka tulevikus, õppides kas politseinikuks või päästjaks.

Üheteistkümnele Eestimaa uhkuseks valitule ulatasid auhinna tuntud inimesed; Sillamäe noormehele pidas tänukõne Konstantin Vassiljev.

“Ausalt öeldes ma ei tea, kes on Konstantin Vassiljev,” tunnistab Aivar, kes ei saanud haiguse tõttu Tallinna tänugalale sõita. “Eesti populaarseim jalgpallur? Jalgpall mind väga ei huvita. Ma tegelen teistsuguse spordialaga – poksiga.”

Just poksiga võrdleb vapper noormees tänavu kevadel üleelatut. “Kõik kestis võib-olla paar minutit, seejärel haarasin koti ja läksin koju. Kuidas kõik täpselt toimus, ei suuda ma meenutada. Ka poksiringis käib kõik väga kiiresti ja pärast ei mäleta üksikasju.”

Ei mõelnud, vaid tegutses

Üldjoontes oli Aivarile kõrget tunnustust toonud lugu järgmine: viiekorruselises majas 1. korrusel elav 80aastane Lidia tundis 15. märtsi pärastlõunal tugevat suitsuhaisu. Välisukse juurde asja uurima minnes nägi ta esikukapist välja lahvatanud leeki. Uksest enam välja ei pääsenud. Toas diivanil lamas halvatud abikaasa Mihhail. Ainus koht, kuhu suitsu ja leekide eest põgeneda, oli rõdu.

Suhteliselt kõrge esimesel korrusel asuv rõdu polnud iseenesest veel pääsemine, sest sealt alla poleks Lidia ega Mihhail ise saanud. Paarisaja meetri kaugusel jalutanud Aivar tundis nõrka suitsulõhna ja kuulis lähemale jõudes appihüüdeid. “Ma ei kõhelnud hetkekski, kas minna appi või mitte. Ma ei mõelnud midagi, ainult tegutsesin.”

Kõigepealt nägi noormees Mihhaili, kes oli pisarais ja hõikas, et päästke minu naine. “Sain astuda rõdu all olnud kivide peale. Taat kummardus ettepoole, mina sirutasin talle vastu ja suutsin ta kuidagi alla keerata. Seejärel talutasin ta kellegi abiga kiirabiauto juurde. Mäletan, et ta oli väga raske.” Aivar usub, et tõenäoliselt tuli kasuks poksitrenn, et ta üldse jaksas aidata, pluss adrenaliin, mis jõudu juurde andis.

Kuigi vahepeal oli õnnetuspaigale kogunenud hulk inimesi, oli jälle Aivar see, kes pärast Mihhaili väljatoomist Lidiale appi tõttas. Juhtunut adus ta alles siis, kui koju jõudis. “Ema valas mulle palderjani, et võta ja rahune. Olin ilmselt täiesti näost ära.” Tollal Sillamäe kutsekoolis keevitajaks õppinud noormees pidanuks õhtul praktikale minema, aga sinna ta ei jõudnud. “Keevitamine vajab siiski keskendumist ja ma ei olnud selleks võimeline.”

Emotsionaalne taaskohtumine

Hiljuti leseks jäänud Lidiat nägi Aivar taas TV3 vahendusel. “Arvasin, et mina ei tunne teda ära ja vastupidi, sest kõik käis nii kiiresti, aga kui uuesti nägime, siis muidugi tundsime ära. Lidia ütles, et oleks tahtnud saata tänukirja, ainult et ta ei teadnud, kelle nimele,” meenutab elupäästja pisaraterohket taaskohtumist.

Vihje Aivari kohta saatis “Seitsmestele uudistele” tema poksitreener Igor Malõšev. “Algul teadsidki sellest ainult minu ema ja treener. Hiljem kutsuti mind Sillamäe linnavalitsusse, kus tänati diplomi ja kellaga. Seejärel sain kutse päästjate tunnustusüritusele.”

Praegu ootab Aivar pikisilmi kaitseväkke minekut. Uuel aastal ootab teda ees teenistus Viru jalaväepataljonis. Pärast ajateenimist loodab ta sisse saada sisekaitseakadeemiasse, et õppida politseinikuks.

“Sõbrad on mind tagasi hoidnud ja öelnud, et kui eesti keelt ei oska, siis sisse ei saa. Sellepärast soovisingi kaitseväkke minna, et keel omandada. Millegipärast mind politseiniku amet tõmbab, mulle meeldiks seaduserikkujaid taga ajada. Aga kui politsei erialale ei pääse, siis võib ka päästjaks õppida. Või hakkab mulle hoopis kaitseväes meeldima ja siis võib üldse seal karjääri teha,” arutleb Aivar.