Rohtlahaukur – üks pisike tore pahandus

26. november 2011 TIIA LINNARD

Kas saab üks loomake ennast veel mõnusamalt tunda kui superstaar Volli, kellest tehtud pildid võitsid tänavu eksootiliste lemmikloomade fotokonkursi!


“Ta on kõige suurem inimese sõber, keda ma näinud olen. Isegi koer ei ole nii suur sõber,” ütleb mustsaba-rohtlahaukur Volli perenaine Anneli Kurval.

“Võrratult armas loomake, selline mupsik! Ja kuidas ta sügamist naudib!” märgib Anneli, kelle tehtud pildid Vollist võitsid tänavu kevadel reporter.ee eksootiliste lemmikloomade fotokonkursi.

“Sügamine – see on tema elu mõte,” naerab Marju Liiders, kes tänavu suvel endale samuti rohtlahaukuri soetas. “Kogu maailm jääb tema jaoks siis seisma. Mitte miski muu teda sel ajal ei huvita.”

Pesa põues

See inimese kõige suurem sõber on tegelikult päris tilluke. Marju rohtlahaukur nimega Chipu kaalub 1,1 kilo ja pikkust on tal alla 30 cm. “Kui Chipu ilusti istub, saab teda ühe käe peal hoida,” nendib perenaine. Tema sõprade seas oli aga neidki, kes loomakesega esmakordselt kohtudes imestasid – nii suur! -, sest pildi järgi olid nad ette kujutanud hoopis väiksemat olevust.

Nii Marju kui Anneli rohtlahaukurid naudivad vabalt ringi sibamist, kui pererahvas kodus. Napilt 30 cm pikkune lemmikloom – ta võib ju korteris mitu korda päevas kaotsi minna! Asi see kapiuks korraks lahti jätta, pärast möödaminnes kinni lükata – ning tunde kestev ja ahastama panev peitusemäng ongi alanud! “Hamstriga oli küll nii, et vaatasid korraks kõrvale ja kadunud ta oligi, aga Chipuga pole seda juhtunud,” räägib Marju, kelle sõnul otsib see loomake palju inimese seltsi.

Sama hästi kui perenaise süles, tunneb Chipu ennast peremehe põues, kui hommikumantli vöö on tugevalt kinni tõmmatud. “Ta vudib seal põues ringi nagu tunnelis ning jääb siis magama, tundes ennast nagu urus,” muigab Marju.

Marju ja Anneli ütlevad kui ühest suust, et rohtlahaukur on tõeline stressimaandaja. “Ka kõige külmem ja kalgim inimene muutub hellaks, kui sellist nupsikut süles saab hoida.”

Terve kehaga ametis

Chipu ostmisele eelnes korteris põhjalik ülevaatus – ikka selleks, et loomakese elu oleks seal võimalikult turvaline ning et ta ei pääseks närilisena pahandust tegema.

Rohtlahaukur on näriline ning loota, et üks näriline ei näriks, oleks liiast. “Köögilaual olevast vakstust on saanud pitslaudlina,” muigab Anneli, kelle sõnul näkitseb Volli mõnuga ka sokke. “Ma ütlen ta kohta ikka, et ta on üks pisike tore pahandus!”

Chipu huviorbiiti on viimasel ajal sattunud põrandavaip. “Kaua aega see teda üldse ei huvitanud, aga nüüd on ta asunud sealt narmaid välja kiskuma,” räägib Marju, kelle sõnul on loomake teritanud hambaid ka seinanurkade kallal.

Kui Chiput keelama minna, saab ta Marju sõnul suurepäraselt aru, et on pahandust teinud. “Ta vudib sealt kohast eemale ning teeb sellise näo pähe, nagu ei teaks asjast midagi,” muigab perenaine, kelle sõnul pole Chipuga siiski suuri sekeldusi olnud. Pealegi – eks sa katsu paha peale hiilida, kui su pikkade ja tugevate küünte klõbin teise tuppa ära kostab.

Oma kodumaal Põhja-Ameerikas elavad rohtlahaukurid suurte kolooniatena preeriates, kus kaevavad pikki tunneleid. Armastagu pererahvas oma lemmikut kui palju tahes – korteris ei tule tunnelid kõne allagi!

Või siiski? Chipu igatahes kaevab, ja vägagi usinalt – liivaga täidetud kausis. “Teda võibki seal vaatama jääda, sest ta tegutseb nii naljakalt,” muigab Marju. “Kui koerad kaevavad ainult esikäppadega, siis tema laseb nii esi- kui tagakäppadega ning ninaga vajutab liiva kinni. Ta on terve kehaga ametis,” kirjeldab ta.

Palju ei puudunud, et Chipu oleks kaevanud ühe tunneli ka diivanisse. “Diivani all oli väga vähe ruumi, kuid mingil moel ta ennast sinna siiski pressis. Välja aga enam ei saanud – diivan tuli selleks üles tõsta. Seal all oli ta aga juba hakanud endale teed ülespoole rajama,” räägib Marju.

Diivani ette löödi liist ning probleem oli sellega lahendatud. “Chipu oli igatahes väga pettunud, kui uuele katsele läks,” muigab perenaine.

Suur tunnustus

Kui kellegi nimi on rohtlahaukur, siis peab ta ju ometigi ka haukuma! Marju sõnul ei juhtu seda just sageli. “Mõnikord, kui ta on kodus pikemalt üksi olnud, siis ta tervitab meid sellise naljaka häälega, mida haukumiseks siiski nimetada ei saa. Pigem on see midagi prääksumise-laadset,” muigab ta. “Kuid ma olen lugenud, et niimoodi häälitsedes väljendab ta oma suurt tunnustust.”

Sel ajal kui pererahvas on tööl, veedab Chipu aega avaras puuris, kus tal on närimiseks õunapuuoksi ning magamiseks köögirätikutega vooderdatud kingakarp.

Oma kingakarbist voodi paneb Chipu aga aeg-ajalt nahka – nii umbes kord nädalas, närides selle puruks. Mis teha, kui voodi on nii maitsev!

Kuigi rohtlahaukurid söövad meelsasti nii vöötoravate ja merisigade kui küülikute ja suurpapagoide toitu, tahab Marju oma lemmiku rasvumise vältimiseks teda rohkem heinaga harjutada. “Tegelikult nad peaksidki põhiliselt heina sööma, aga kui anda neile valida, kas seemned ja pähklid või hein, siis ega see hein neid huvita. Ma olen Chipule pakkunud ka porgandit ning kasvatanud potis muru, kuid ta ei hooli ka sellistest asjadest.”

Kuigi Chipu oli zookaupluses olevatest rohtlahaukuritest üks kõhnemaid, näeb ta istudes ikkagi trullakas välja. “Neil on kõht lihtsalt selline – suur ja ümmargune. Üks sõber kutsub teda tabavalt pirnoravaks – pirnja kehakuju ning oravlaste sugukonda kuulumise pärast,” muheleb ta.

Kuna rohtlahaukurid pole Eestimaa kodudes veel levinud, kas oskavad loomaarstid vajaduse korral neid üldse ravida? Marju helistas enne Chipu võtmist selle pärast kõik loomakliinikud läbi. “Mõnes kliinikus poldud rohtlahaukurist kuuldudki ning küsiti, mis see veel on. Mõnes kliinikus sain riielda, et soetatakse endale ka igasuguseid loomi ning arstid peavad sellepärast juurde õppima,” vahendab Marju, kes sai tallinlasena kindlustunde lõpuks Tatari tänaval asuvast eksootiliste lemmikloomade kliinikust. “Ma ei oleks muidu julgenud Chiput võttagi, kui poleks saanud olla kindel, et ma siiski saan abi, kui temaga peaks midagi juhtuma.”

Üksi või mitmekesi?

Marju on mõelnud ka sellele, et Chipul võiks olla seltsiline – seda enam, et tegemist on looduses kolooniatena elavate loomadega. Kuid esialgu on see mõte maha maetud.

Rohtlahaukur pole odav loomake. Zookaupluses tuleb ta eest välja käia vähemalt 200 eurot. “Kui arvestada teist sama palju puuri eest, siis see on päris korralik investeering,” märgib Marju, kes ostis oma lemmikule kõige suurema puuri, mis poes saada oli.

Kuid põhjus, miks Marju oma elukaaslasega teist rohtlahaukurit ostma ei kiirusta, pole rahas.

“Internetist rohtlahaukurite kohta lugedes selgus, et kui neid on kodus mitu, tegutsevad nad rohkem isekeskis ega otsi enam nii palju inimese seltsi. Sellest oleks aga kahju. Praegu tuleb ta su juurde, istub maha ning tõstab käpa üles, nurudes sülle… Just sotsiaalsuse pärast saigi närilistest rohtlahaukur valitud. Näiteks merisiga küll nii palju inimesest ei hooli. Nii et me püüame Chipule olla ise koloonia eest!”