Urmas Hallika: “Kodanikupalka maksaksime põlevkivi ressursimaksust”

21. märts 2011 

Rohelistel on kõige selgem ja arusaadavam lubadus: kodanikupalk 80 eurot. Miks te lubate hakata kõigile raha jagama?

Eestis on väga palju vaesust. Seda tuleb leevendada ning oluline on ka inimestes inimväärikuse säilitamine. See on jõuka ja eduka riigi tunnus, kui ta suudab oma vähem toime tulevate ning raskustesse sattuvate inimestega sotsiaalsete meetmete kaudu midagi ette võtta.

Kodanikupalk on hea garantii, et kui sa jääd töötuks, on sul vähemasti mingi pehmendus, et sa ei kuku läbi põranda.

Teie kava järgi peaks kodanikupalka saama nii miljonär kui kerjus. Kas ei oleks mõistlik maksta inimesele siis, kui tal seda toetust tõesti vaja on, mitte rakendada sellist rahva raha lausjagamist?

Mehhanism peab toimima nii, et inimene teaks: talle on mingi minimaalne elatusstandard garanteeritud ja ta ei pea minema seda paluma. See, kui inimene peab minema seda raha paluma, on inimväärikusevastane. On omavalitsusi, kus sotsiaaltöötajad mõnitavad raskustesse sattunud inimesi, umbes, et näe, eile sõitsid kalli autoga ja siin sa nüüd siis oled!

Väga paljud inimesed ei pruugi jõuda selle sotsiaalametnikuni enne, kui ta on tänaval ja heitunud. Aga kodanikupalgast vabatahtlikult loobumine on võimalik – selleks tuleb iga-aastasel tuludeklaratsioonil teha üks linnuke.

Kas see puudutab ainult Eesti kodanikke või ka siin elamisloa alusel elavaid välismaalasi ja halli passi omanikke?

See on arutelu koht, kust täpselt joon tõmmata. Kindlasti aga ei saa me üksnes kodakondsusest lähtuvalt hakata seda otsust tegema.

Kuidas seda finantseerida?

Kodanikupalga finantseerimisel tuleks kõige olulisem osa sellest maavara kasutustasudest. Eelkõige põlevkivi ressursimaksu kaudu. Olukorras, kus nafta hind maailmas väga kiiresti tõuseb, ei käi keskkonnatasud sellega kaasas, mis tähendab, et rahvale see rohkem sisse ei too. Tegelikult on see ebaõiglane, sest see, mis seal maa sees on, ei ole kaevandaja oma. See on rahva oma.

Seni on rohelised rääkinud, et põlevkivi kaevandamist tuleks hoopis vähendada praeguselt 20 miljonilt tonnilt aastas 15 miljonile ning pärast veelgi. Siin on justkui vastuolu.

Ega rohelised üksi ole rääkinud, et vähendada tuleks 15 miljonile. See on poliitiliste valikute küsimus. Praegu on otsustatud, et see piir jookseb 20 miljoni tonni juurest, kuid me peame teadvustama, et aja pikkus, mille jooksul me saame põlevkiviressurssi kasutada, sõltub sellest, kui palju teda praegu välja võtta.

Teisalt, mida aeg edasi, seda efektiivsemalt põlevkivi väärtustatakse. Näeme ka seda, et riik aitaks kaasa põlevkivitehnoloogiate arendamisele nii energeetika, põlevkivikeemia kui kütuste sektoris. Mis tähendab, et mida hiljem me põlevkivi välja võtame, seda suurem on talle lisanduv väärtus.

Te jagate põlevkivi ressursimaksust tuleva raha nii Võrumaa ettevõtjale kui Hiiumaa kalurile. Aga mida saab siinne inimene, kelle tervis ja elukeskkond selle põlevkivi kaevandamise ning töötlemise tagajärjel kannatab, ka praeguste põlevkivivaldade rahakott tõenäoliselt kannatab?

Miks praegu põlevkivilt ressursitasu saavate omavalitsuste osa peaks muutuma? Aga põlevkivi ressursitasu võiks viiekordistuda ning sellest juurdetulevast tasust oluline osa lähekski kodanikupalgaks.

Midagi pole viimasel ajal kuulda roheliste kilekotimaksu ideest. Räägite ikka sellest veel?

Maks kui selline ei ole eesmärk. Itaalia lõpetas ära kilekottide kasutamise. Ma ei ütle, et Eesti peaks ära lõpetama kilekottide kasutamise, aga arutu keskkonnareostuse pidurdamiseks tuleks meetmeid rakendada.

Mina oleksin poes nõus maksma kilekoti eest pisut rohkem, kui ma teaksin, et see raha läheb keskkonnameetmete jaoks.

Rohelised toetavad selliseid asju, mille kohta enamik inimesi ütleb, et nad on sellega nõus. Sest mis saab olla mahepõllumajanduse, parimate loodussäästlike tehnoloogiate vastu jne. Kuid siin on üks aga: see kõik on ääretult kallis. Eesti on Euroopa liidu üks vaesemaid riike ja kui me panustame sellistesse kallitesse projektidesse, jääme me ju veel vaesemaks!

Aga mis on vaesus? Kui me rahvas on haige ja sureb enneaegselt, kas see on vaesuse või rikkuse tunnus? Kui räägime  saastatusest, siis parim tehnoloogia on oluline selleks, et nii loodus- kui inimese elukeskkond säiliks, inimese elukvaliteet oleks kõrge, tervis märksa parem ja tervelt elatud aastate hulk oleks suurem. Saastatus ja inimese elukvaliteet on väga otseses seoses.

See on paraku kohati kulukas.

Kui rääkida, et see on vaid rikaste riikide võimalus, siis meie peame praegu oma niigi väheseid ressursse kulutama saastatud keskkonnas elanud või töötanud inimeste terviseprobleemide lahendamiseks. Nii võibki selguda, et parim võimalik tehnoloogia on ühiskonnale tegelikult odavam.

Keegi ei ole põlevkivi kaevandamise hinna juures arvestanud, millised on sellest tulenevad hilisemad kulutused.

Aga fakt on see, et kui rääkida näiteks tuuleenergiast, siis see on kallis, ja arvestades meie võimalusi, tekib küsimus, kes selle kõik kinni jõuab maksta. Kui hakkaksime kõik kasutama tuuleelektrit, ei jaksaks me selle eest isegi kodanikupalka saades maksta.

Otsime rohkem alternatiive. Tuuleenergia osa ei saa lõputult kasvatada, sest tõepoolest, tuul alati ei puhu. Põlevkivikatelt ei saa soojaks kütta viie minutiga ja tema seismajätmine on väga keeruline. Aga peaksime nägema veel alternatiive. Nagu bioloogilise ressursi kasutamine elektri tootmisel. Seda tuleb kaaluda.

Seda me nägime, kuidas Narva elektrijaamad hakkasid ajama ahju märga puitu ainult selleks, et saada soodsamat elektri hinda taastuvenergiaallikate kasutamise eest. Samas lõi see väga valusalt mööblitootjate ja küttepuude tarbijate pihta, kuna puidudefitsiit kergitas puidu hinda. On siis see mõistlik?

Mina olen ka kuulnud, et kateldesse hakati ajama märga puitu. Ma väga loodan, et see ei olnud nii, aga karta on, et see puiduga kütmine oli Eesti Energias vähemasti alguses halvasti korraldatud. Küsimus on selles, kas keegi konkreetselt vastutas ka selle eest.

Otsus võis olla mõistuspärane, aga selle täideviimine rikkus ära tulemuse.

Euroopa Liit astub aina samme kasvuhoonegaaside vähendamiseks, samal ajal kui ülejäänud suured majandused, nagu Venemaa, Hiina, USA, seda ei tee. Kas see mitte ei kahjusta Euroopa majanduse konkurentsivõimet?

Euroopa Liidu konkurentsivõimet kahjustab eelkõige vananev elanikkond ning me peame mõtlema, kuidas hoida inimesi võimalikult kaua vabatahtlikult tööl.

Kui rääkida keskkonnahoiust, siis päris lõplikku teadmist sellest pole, kui kiiresti inimene suudab selle planeedi ära hävitada. Aga kui meil lõplikku tõde pole, siis ärme astu neid samme, mis seda tasakaalu rikuvad.

Kas tuumajaamale on rohelised resoluutselt vastu?

Küsimus on kasutatavas tehnoloogias. Praeguste tehnoloogiatega tuumajaama rohelised ei poolda, mis ei tähenda, et järgmises tuumajaamade põlvkonnas ei võiks olla Eestile sobivat lahendust.

Vaatame kas või sedasama lihtsat Vabadussammast, mis on oluline riiklik sümbol ja mida ei suudeta probleemideta ehitada. Kuidas me siis ehitame tuumajaama? Kas me suudame seda?

Põlevkiviga on suure tööpuudusega Ida-Virumaal seotud oluline hulk töökohti. Kui rohelised tahavad põlevkivitööstust kokku tõmmata, jääb töökohti veel vähemaks. Millega neid asendada?

Ärme räägi kokkutõmbamisest, vaid sellest, et tehaste ja uute energiaplokkide rajamine annab kindlasti töökohti, küsimus on, kui paljud neist on kättesaadavad Ida-Viru inimestele. See küsimus tuleb panna esikohale.

Kui vaatame seda, et kui tööstusettevõtted investeerivad miljardeid eurosid, siis nüüdisaegsed tehnoloogiad ei anna töökohti juurde.

Lihtsam on töökohti luua turismi- ja põllumajandussektoris. Nii et kui me tahame kiiret leevendust tööpuudusele, peame tegema Ida-Virumaa turistidele atraktiivseks.

Väga paljud inimesed väljastpoolt ütlevad, et Ida-Virumaa ongi huvitav ja ilus. Mida me veel tegema peaksime?

Kõige olulisem turismiteenuse potentsiaalne tarbija elab Peterburis ja Leningradi oblastis – seal elab 8 miljonit inimest. Neile on siin käimine kindlasti huvitav – Narva-Jõesuu,  Peipsi kaldad. See tuleb avada.

Ega see kõik neile siis praegu suletud ole.

Meil on lukud ees. Kui võrdleme kas või seda, kui lihtne on saada Schengeni viisat läbi Soome konsulaadi või Eesti konsulaadi kaudu, siis siin on vahe sees.

Kui veel rääkida töökohtadest, siis Ida-Virumaal on palju kõrge boniteediga põllumaad ning tänu kaevandustele ka palju puhast vett. Kui need kaks asja kokku panna, võib saavutada siin väga häid tulemusi mahepõllumajanduses.

Kas toetate Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist viisavabadust?

Soodustatud viisarežiim võiks olla. Automaatse viisavabaduse osas pole ma veendunud, et see oleks praegu Eestile parim lahendus. Ka sellepärast, et Venemaa passi omab väga suur hulk inimesi, kes on eri rahvustest, väga erisuguste juurtega. Missugused oleks viisavabaduse tulemid sellisele väikeriigile nagu Eesti, tuleks väga põhjalikult läbi kaaluda.

Keskkonnaministeeriumi osakonnajuhataja Urmas Hallika arvab, et tööpuuduse leevendamine Ida-Virumaal on võimalik tööstuse kõrval turismi ja põllumajandust arendades.