Hädaabi algab telefonikõnest

19. november 2011 

Põhjarannikus ilmus kurva lõpuga lugu sellest, kuidas infarkti saanud mees palvetele vaatamata õigel ajal abi ei saanud, on loomulikult tarvis lõpuni lahti harutada ning selgitada, kas, kes ja kus tegi vigu. Kahjuks on nii, et valeotsuseid ja vigu tehakse ka nii olulistes sfäärides nagu politsei-, pääste- ja meditsiinivaldkond, kus ideaalis peaksid toimima laitmatud süsteemid ning töötama eksimatud inimesed.

Me ei soovi konkreetse loo lõpplahendusest ette rutata, kuid selle valguses peab nentima, et igasuguse hädaolukorra lahendamise kõige olulisem hetk on telefonikõne, mis teatab ohu- või hädaolukorrast. Seetõttu peavad hädaabinumbril 112 ja politsei lühinumbril 110 kõnesid vastu võtvad inimesed olema tõeliselt profid.

Eestis on läbi aastate riigiasutustes toimunud igasuguseid reforme, mis on puudutanud nii päästjaid, politseid, kiirabi kui meditsiini laiemalt. Omal ajal, kui politseis muudeti süsteemi, kus kõnesid võtsid vastu mundris politseitöötajad, selliselt, et dispetšipulti pandi nii-öelda inimesed tänavalt, kostis kriitikat politseinike endi ridadest. Leiti, et inimesed, kes ei tea politseitööd seestpoolt, ei saa ka päris kvaliteetselt kõnedele reageerida. Küllap on nüüd olukord muutunud ning töötajail piisav kogemus.

Ka hädaabinumber 112 ei käivitunud omal ajal valutult, kuigi aeg-ajalt kõlab ka selle teenistuse aadressil siiani kriitikat. Õnneks on kõik sellised olukorrad tagantjärele kontrollitavad, kuna kõik kõned salvestatakse.

Aastal 2014 ootab meid aga järjekordne reform, kus kaob eraldi politsei lühinumber ning hakkab tööle vaid ühtne 112. Loodetavasti on kolm aastat piisav aeg, et selleks muutuseks valmis olla, ning me ei pea siis hakkama küsima, miks kõike nii käpardlikult tehti.