Isemõtlejast riigikogulane loeb istungite ajal raamatuid

7. november 2011 TIIA LINNARD

"Venemaa ei ole kindlasti meie vaenlane. Venemaa on geograafiline õnnetus," ütleb isemõtlejast riigikogulane Juku-Kalle Raid, kel on venelaste hulgas palju sõpru nii siin- kui sealpool Narvat.

 

Sõjaajaloolane Jüri Kotšinev on su kohta öelnud, et kui ainsa "vabamehena" riigikokku pääsenud Juku-Kalle Raidil õnnestuks isemõtleja seisundit säilitada, oleks ta elav näide selle kohta, et Eestis maksab midagi ka iseseisva mõtlemisega julge kodanikualgatuse kandja, kes tunneb muret oma riigi käekäigu pärast. Sa vaata, kui ilusti see Kotšinev su kohta ütles! Ja millise vastutuskoorma ta su õlgadele pani! Tunned sa seda?

Loomulikult tunnen. Me oleme Kotšineviga vanad sõbrad ja ma tean, et ta unistas juba ammu sellest, et keegi minusugune võiks riigikokku pääseda. Ma usun, et ei vea teda alt, aga sa võid Kotšinevi käest seda nelja aasta pärast küsida.

Ära hõiska enne õhtut, sest riigikogu teeb isegi isemõtlejatega imesid. Ühel istungil olid sa sunnitud tunnistama, et ei kujutanud hullemaski unenäos ette, et satud keskerakondlastega ühte paati, aga nii see läks, kui hääletamisele tuli Kreeka päästepakett.

Keskerakonna vastuhääletamine ei tulenenud nende intellektuaalsest pagasist, vaid sellest, et opositsioonis olles nad hääletavadki põhimõtteliselt kogu aeg vastu. Ükskõik mis juhtub – ikka on see nende jaoks sitt. Mina hääletasin vastu mitte sellepärast, et keskerakondlastega koos olla. Mina tegin nii, nagu ma õigeks pidasin. Ma kujutan ette, et nendele inimestele, kes mind valisid, oleks see ikka kõvasti närvidele käinud, kui ma oleks hääletanud poolt. Fraktsioon, kuhu ma kuulun (Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon – toim.), hääletaski poolt, kuid mind õnneks keegi ei mõjutanud.

Miks sina, vaene intellektuaal, parempoolsete ritta kuulud?

Ma olen jah parempoolne – absoluutselt parempoolne. Parempoolsus tähendab palju rohkem inimesest hoolimist, kui seda arvatakse. Rootsis on parempoolne valitsus? On. Norras on parempoolne valitsus? On. Miks meie ei peaks olema siis parempoolsuse poolt? Ma ei usalda absoluutselt vene stiilis kollektiivset sotsialismi. Ma kardan kohutavalt ühisvastutust, sellepärast et ühisvastutuses on meeletu hunnik idioote. Võtame või haridussüsteemi. Kui see on vasakpoolne, siis me saame valla kohta 46 valla lolli õpetajat, kes kõik saavad pensioni, aga me ei saa haridust. Mina eelistan kuut tarka õpetajat ehk siis idikate elimineerimist.

Kuidas läheb riigikogus Narva bastionide toetusrühmal, mille esimees sa oled?

Hästi läheb. Tänu toetusrühmale saime Euroopa Liidust pappi, mis võimaldab bastionid täielikult taastada.

Sa olid enne riigikokku minekut Narva muuseumi õuel sage külaline, toimus seal siis parajasti haabjategu või sibulamoosi keetmine. Käid sa seal pelgalt kui ajakirjanik – eesti- ja venekeelse integratsioonisaate "Batareja" tarvis?

Minu jaoks ei ole integratsiooni olemas – minu jaoks on olemas sõbrad, ja neid on mul Narvas palju. Sa ei kujuta ette, kui palju! Narva on väga ägedate inimeste linn. Ma pean silmas sealseid venelasi, kes on mulle alati südamelähedased olnud. Ma just tegin ansambliga AveNue ühe laulu – pool eesti, pool vene keeles. Kõik targad inimesed saavad omavahel läbi, ükskõik mis keeles nad siis ka ei räägiks. Ka minu naine on venelane.

Kohtla-Järvelt pärit Katja – Jekaterina Koort, kes õpetab Tallinna ülikoolis hiina keelt ja Aasia kultuurilugu.

Õige. Aga kui venelastest Eestis laiemalt rääkida, siis mina ei usu segregatsiooni. Mina loodan nende venelaste peale, kes tahavad säilitada oma kultuuri – kellel seda on – ja kellega koos me moodustaksime ühise kultuuriruumi. Ida-Virumaal oli omal ajal selliseid inimesi ju väga palju – suur kogus insenere ja intelligentseid inimesi. Nõukogude režiim keeras asja pärast tuksi, kuid see tuleb lihtsalt ära parandada.

Kui venelased tahavad säilitada oma kultuuriruumi ja meie oma, kuidas me saame siis rääkida ühisest kultuuriruumist?

See ongi ühine – intelligentsete inimeste ühine kultuuriruum, nii see käibki. Oled sa lugenud Tamara Miljutinat?

Ei ole.

Aga loe! "Inimesed minu elus" räägib venelaste elust Eestis 20. sajandi esimesel poolel. Asjaajamine käis neil eesti keeles, samas oli neil oma, venekeelne kultuuriruum – kellelgi polnud midagi selle vastu. Vastupidi – kõik olid poolt.

Mina loodan, et kõik venekeelsed inimesed säilitavad siin oma kultuuri ja et nad saavad aru, et teevad seda Eesti Vabariigis. Neil on siin palju vabam ruum tegutseda kui Venemaal opositsioonis.

Venelased võiksid vähem otsida vaenlasi Eestist. Nad peaksid vaatama, milline on Venemaal demograafiline situatsioon ja kuidas on lood Hiinas, ning mõistma, et Euroopa eest väljas olles oleme me 20 aasta pärast paratamatult vennad ja õed. Ma olen vene kultuuri austaja – päris tõsiselt – ja samas Eesti patrioot. Ka kõik minu vene sõbrad on Eesti patrioodid. Riigikogu liikmena võin ma öelda, et ma ei näe Eestis sellist asja, et venelasi kiusatakse. Ka ükski minu sõber venelane pole seda mulle öelnud.

Enne kui meist vennad ja õed saavad – kas Venemaa on meie vaenlane, nagu mõne partei juht seda igal sammul mõista annab?

Venemaa ei ole kindlasti meie vaenlane. Venemaa on geograafiline õnnetus, sellepärast et Venemaa on alati olnud suurem, kui ta suudab hallata.

Ma olen Venemaal väga palju ringi sõitnud – Jakutskist Piiterini – ning väga palju inimestega suhelnud. Ma ei ole kohanud seal Eesti-vaenulikkust. Eestis on idioote, kes ütlevad, et Venemaa on üks suur lollide kamp, aga neid ei maksa tõsiselt võtta, nagu ei maksa tõsiselt võtta venelasi, kes ütlevad, et on olemas impeeriumi osa, mille nimi on Eesti. Tõsiselt maksab võtta inimesi, kes on oma kultuuris kinni. See on okei. Läheb aeg ja Venemaal tuleb endal tegeleda suurte probleemidega, kuidas jätkata eri keelkondade rada või majandusregioonide rada.

Sul on palju sõpru ka Venemaal. Mitte kõik neist pole aga enam elavate kirjas.

Kõik ei ole jah, näiteks Anna Politkovskaja. Mul on Vene sõpradega tõepoolest probleem – neid tapetakse.

Kas sa oled tänu Katjale avastanud enda jaoks ka Kohtla-Järve?

Ma teadsin Kohtla-Järvet ammu enne. Nii naljakas kui see ka pole, suur osa Eesti punkkultuurist pärineb sealt – paljude punkansamblite juured on ju Kohtla-Järvel.

Ma ei ole sind küll osanud punkarite kilda liigitada.

Ma ei olegi punkar kunagi olnud – minu sõbrad on. Minu muusikaline maitse on intellektuaalrokk – Pink Floyd, Yes.

Kui mul oleks vaja kutsuda kedagi pidama loengut teemal "Ole selline, nagu sa oled, ja ära püüa olla keegi teine", siis ma kutsuksin sinu. Sul tuleb see iseolemine hästi välja.

Ma ei proovigi olla keegi teine.

Just. Samas jääb mulle arusaamatuks, miks sa oma iseolemisega trügid kontvõõrana sinna, kus sind ei oodata – näiteks keskerakondlaste peole -, teades juba ette, et sind visatakse sealt välja.

Ma olen seda teinud ja teen seda edasi. Panen "Kommarid ahju!" särgi selga ja lähen afišeerima. See on skandalism.

Omaette iseloomujoon sinu iseolemises?

Jah. Ma tahan, et neil oleks ebamugav, sest Keskerakond on mittemõtlevate inimeste kooslus. Isegi Ansip, keda ma eriti ei salli, on veidikene parem kui Keskerakonna mentaalne surm.

Su särgivabrik on ikka omaette nähtus siin Eestis – kuulsam kui Sangar.

Vabrikut mul ei ole, aga just tegin uue särgi – "Visit Estonia Before Estonia Visits You".

Nii et jätkad?

Kui mulle midagi närvidele käib, trükin särgi. Nii lihtne see ongi. Erinevalt Venemaast on Eestis võimalik kõike trükkida, kõike teha, ilma et sind pandaks hullumajja või kinni.

Sa loed muljet avaldavalt palju – 4-5 raamatut nädalas. Kuidas see riigikogus olles võimalik on? Loed salaja, raamat laua all?

Ma loen neid avalikult riigikogu istungitel. Viimane, mis ma kätte sain, oli Mihkel Aitsami "1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis". See on olnud kaks päeva riigikogus mu laual.

Lugema läksid sinna?

Hallitama ka mitte. Asi on selles, et tõsine töö toimub komisjonides, mitte riigikogu saalis. Mina olen väliskomisjonis, mis tähendab seda, et me võtame vastu otsuseid, mis moel suhelda Venemaaga, Aasiaga – mis iganes riikidega. Riigikogu saalis toimub hääletamine. Ja siis tulevad Keskerakonna mõttetud küsimused. Näiteks kui oli hääletamisel Kreeka abipakett, küsisid Priit Toobal ja Kadri Simson koolitoidu kohta. No mida sa teed? Idiootide paraad! Loomulikult ma loen sel ajal raamatut.

ETV2 saadet "Batareja" sa enam ei tee. Sellepärast, et oled riigikogus?

Riigikogu liikmena ma ei saa riigitelevisioonis töötada.

Ausalt öeldes kahju – te olite Jelena Skulskajaga huvitav paar.

Nojah – saate reiting on kukkunud kaks kolmandikku pärast seda, kui ma ära läksin.

Ma üritasin sinuga enne intervjuud teievormis rääkida, kuid see oli lootusetu. Kas sa ütled presidendile ka sina?

Jah, ja tema ütleb mulle ka sina. "Teie" annab juttu mingi loksu sisse, aga "sinaga" sa petta ei saa. Ma ütlen ka riigikogu esimehele ja põhiseaduskomisjoni esimehele sina – ma ei ütle kellelegi teie, ikka sina.