Jõumeetodid lõhestavad ühiskonda

22. oktoober 2011 HARRI TALIGA, ametiühingute keskliidu esimees

Harri Taliga.


Sügis algas poliitmaastikul suure konfliktiga, põhjuseks valitsuse kava võtta töötu- ja haigekassa reservid riigikassasse. Valitsus soovib nimelt kasutada neid riigi rahapuuduse leevendamiseks, kuna eelarves on tulusid vähem kui kulusid.

Ametiühingud ja tööandjad, kes koos valitsusega töötukassa nõukogus otsustavad töötuskindlustuse rahastamise ja tööturupoliitika üle, olid kindlalt selle kava vastu. Puudub ju vettpidav garantii, et valitsus reservidega mõistlikult ümber käiks ja abivajajad tulevikus hätta ei jääks.

Lisaks soovib valitsus reservide suurendamiseks hoida põhjendamatult kõrgel töötuskindlustusmakset. Selle langetamine jätaks töötajatele ja tööandjatele järgmisel aastal kätte vähemalt 60 miljonit eurot, millega parandada toimetulekut ning elavdada majandust.

Valitsus on püüdnud avalikus arutelus täielikult maha vaikida põhjusi, miks oma eelarvepoliitikat teistelegi eeskujuks pakkuv Eesti on üldse sattunud olukorda, kus ei jätku raha kavandatud kulutusteks. Riik on langetanud tulumaksu ning nüüd, kus madala tööhõive ja nõrga sisetarbimise tõttu laekub makse vähe, sirutab valitsus käe raha järele, mida töötajad ja tööandjad on kogunud hoopis teisel eesmärgil.

See on ebaõiglane töötajate suhtes, kes ei saa töötuskindlustusmakse tasumisest kõrvale hoida. Kuna valitsus vajab raha selliste kulude katteks, mida tehakse kogu ühiskonna huvides, peavad oma panuse andma eranditult kõik maksumaksjad, sh ühiskonna jõukaim kiht, kes töötuskindlustusmaksest vabastatud: tipp-poliitikud ja -ametnikud, ettevõtete juhid, dividendide saajad jt.

Et selgitada põhjusi, miks on sotsiaalpartnerid valitsuse kava vastu, ning avaldada survet riigikogule, kelle võimuses on seaduseelnõu muuta, algatasid ametiühingud allkirjade kogumise kampaania.

Ametiühingud mõistavad valitsuse keerulist olukorda ning vajadust lahendada riigi rahamured. Oleme aastaid rõhutanud vajadust suurendada riigi tulusid, mis võimaldaks rahastada kõiki vajalikke tegevusi.

Oma kampaaniaga kutsume inimesi andma allkirja, et öelda “ei” valitsuse jõupoliitikale, mis ootab sotsiaalpartneritelt vaid toetust ja kuulekat allumist kitsas ringis tehtud otsustele ega soovigi arvestada töötajate ja tööandjate seisukohtadega, mis erinevad valitsuse omadest.

Ning me ütleme “ei” jonnakale poliitikale, mis ei soovigi otsida kokkuleppeid, mis aitaksid taastada ühiskonna usaldust valitsuse vastu ning lahendada riigis tekkinud rahanappuse probleemi.

Rahandusminister viskab meile nina peale argumenti, et ametiühingute väike liikmeskond ei anna meile õigust rääkida töötajate nimel. On ju selge, et kõikide palgatöötajate ühine huvi on teha tööd ja saada selle eest väärikat palka, samuti saada tööks vajalikku koolitust ning häda korral saada abi sotsiaalkindlustusest. Ja need huvid ei sõltu kuidagi ametiühingusse kuulumisest.

Valitsus on võtnud kombeks kuulata vaid neid seisukohti ja soovitusi, mis sobivad tema poliitikaga. Kuid tänapäeval ei saa töö- ja sotsiaalküsimustes ükski valitsus teha nägu, nagu oleks ta kõige paremini kursis tööelus toimuvaga ning ametiühingute ja tööandjate keskliidul puuduks pädevus ja õigus kaasa rääkida sotsiaal- ja rahanduspoliitika kujundamises. Sama demagoogiline oleks väita, et vaid 17% kõikide valimisõiguslike kodanike toetuse pälvinud Reformierakonnal ei ole õigust otsustada riigi poliitikat.

Sotsiaalpartnerlus tähendabki ju seda, et ametiühingud ning tööandjad toovad kahe suure ja olulise huvirühma esindajatena välja nendele olulised probleemid, millele otsitakse kõiki osapooli rahuldavat lahendust läbirääkimiste tulemusel sündivates kokkulepetes.

Partnerlus ja dialoog algavad valmisolekust kuulata ning mõista ka eriarvamusi, soovist jõuda kompromissideni, mis arvestavad ka teiste poolte huvidega ning tagavad valitsuse tegevusele ühiskonnas laialdase toetuse. Just nii käitus valitsus 10-12 aastat tagasi, kui valmistati ette suuri reforme sotsiaalkindlustuses.

Ametiühingud ja tööandjad on kogu sotsiaalkindlustusreservide tüli käigus taotlenud valitsusega kokkulepet. Töötukassas on tõepoolest praegu piisavalt raha, et riik likviidsuskriisist välja aidata, ning ametiühingud ja tööandjad on selleks ka valmis. Seda aga tingimustel, mis on vastuvõetavad töötukassa kõikidele osapooltele – ametiühingutele, tööandjatele ja valitsusele.

Sotsiaalpartnerid vastutavad ühiskonna tasakaalu eest täpselt nii, nagu valitsus vastutab riigi jätkusuutliku rahastamise eest. Sotsiaalpartnerite pakutav lahendus probleemile ei too riigile ega maksumaksjale mingeid kaotusi, eriti kui kõrvutada seda valitsuse pakutud lahendusega ning sellega kaasnevate riskidega. Ametiühingute keskliit peab jätkuvalt võimalikuks ja vajalikuks lahendada küsimus demokraatlikul teel ning jääda ka kriitilistes küsimustes ustavaks kodanikuühiskonna ning kaasamispoliitika põhimõtetele.