Suurimad traumad on tulnud poliitiku, mitte tippsportlasena

17. oktoober 2011 SIRLE SOMMER-KALDA

Toila gümnaasiumi õpilastele esinemine ja ringsõit Ida-Virumaal tõi teisipäeval Erki Noolele kaasa esimese puudumise riigikogust septembris alanud istungite hooajal. Muidu on ta usin kohalkäija.


Kui tahad spordis, muusikas või kunstis läbi lüüa, tuleb harjutada vähemalt 10 000 tundi, rääkis kümnevõistluse olümpiavõitja ja Ida-Virumaalt riigikokku valitud saadik Erki Nool Toila gümnaasiumi õpilastega kohtudes.

Oma hiilgava sportlaskarjääri jooksul lugematuid intervjuusid andnud Erki Nool on teist koosseisu riigikogu liikmena nüüd pigem ise see, kes kõnepuldis seisjatele küsimusi esitab. Sel teisipäeval tabas aga küsimuste rahe taas teda ennast. Sedakorda olid “ülekuulajateks” kooliõpilased.

“Kõige tähtsam on eesmärkide püstitamine,” kinnitas Nool noortele, täpsustades, et eesmärki ja unistust ei tohi segamini ajada. “Unistus on piltlikult öeldes see, et kui keegi tahab olla Toila gümnaasiumi kõige parem inglise keele õppija, aga ta ei ole kunagi nõus ühtegi sõna pähe õppima, siis see jääbki unistuseks. Eesmärk on see, et kui tahate hüpata kaugust kuus või kaheksa või kümme meetrit, siis te teete plaani ning peate olema valmis hästi pikaks ja igapäevaseks pingutuseks. Ja te peate olema valmis pingutama oluliselt rohkem, kui te arvate, et selleks vaja on.”

Saksa kümnevõistleja Pascal Behrenbruch, kes oli tänavuse MMi seitsmes mees ja keda Nool on nõustunud treeningplaanidega aitama, sai kuulda täpselt samu õpetussõnu. “Pascali unistus on tulla olümpiamängudel pjedestaalile. Ütlesin ka, et kõigepealt sa pead olema valmis tegema jubedalt tööd. See annab sulle šansi läbi lüüa, aga ei anna garantiid. Aga kui sa igapäevaselt ei pinguta, siis sa niikuinii läbi ei löö ja medalit ei saa. Mõnele see jõuab kohale, mõnele see ei jõua elu lõpuni kohale ja sellepärast ei olegi elus võrdsust.”

Noolel endal kulus olümpiavõitjaks tulekuni 17 aastat: 1983. aastal läks toona 13aastane Võru poiss Tallinna spordiinternaatkooli ja 2000. aastal sai Sydney olümpiamängudel vaev tasutud.

“Tegin kuus korda nädalas trenni, keskeltläbi viis ja treeninglaagrites vähemalt seitse tundi päevas. Nii lihtne see ongi! See oli mu vaba valik, mulle meeldis, mida ma teen, ja seetõttu ei saa öelda, et tee olümpiavõiduni oli väga keeruline või ületamatu. On öeldud, et ükskõik mis alal sa tahad läbi lüüa, on kriitiline 10 000 tundi, mis tuleb täis teha. Nii et kui kellelgi on unistus saada mingis valdkonnas natukene paremaks kui Toila või Eesti tase, siis peaksite kindlasti arvestama, et teil on ees 10 000 ilusat ja vahel väga keerulist tundi.”

Süües kasvab isu

Nool tunnistas, et kuigi ta võistles oma sportlaskarjääri jooksul kokku 23 tiitlivõistlusel, nende seas neljadel olümpiamängudel, ja tal õnnestus võita 9 medalit, on jäänud kripeldama, et 9000 punkti jäi ületamata.

“Mul oli elus palju treenereid ja selleks, et olla ülekaalukalt parim, on vaja kõrvale sellist inimest, kes teab, kuidas treenida, et olla maailma tipus. Enne Sydneyt hakkasin koostööd tegema Greg Richardsi ja kahekordse olümpiavõitja Daley Thompsoniga, aga võib-olla tuli see natuke liiga hilja. Et mul jäi 9000 tegemata, on kindlasti üks asju, mis mind vahel närib. Sõidan suhteliselt palju Eestimaal ringi ning mõtted lähevad aeg-ajalt ikka sellele, milliseid trenne ma oleks pidanud tegema ja kus ma tegin vea. Inimene on ahne ja kui sa oled juba midagi saanud, siis tahad veel.”

Küsimusele, kuidas on tippsport mõjunud tervisele, vastas Nool, et väga hästi. “Igasuguseid hirmulugusid räägitakse spordi kohta, et sport on tõeline tervise hävitaja, aga arvan, et seitse tundi päevas vabas õhus spordi tegemine on kindlasti tervislikum kui sama kaua arvuti taga istuda. Muidugi oleneb koormustest, aga need kasvavad samm-sammult ja organism harjub ära,” rääkis Nool, kinnitades, et kui tema pojad valivad sportlase tee, siis võivad nad kindlasti arvestada tema toetusega.

“Vanem poiss saab kuu lõpus 13aastaseks ja käib kergejõustikutrennis. Tal on praegu keeruline aeg – kasvuperiood – ja aeg-ajalt organism väsib rohkem ära kui peaks, nii et hetkel hoian teda rohkem tagasi kui utsitan, aga kindlasti ma toetan oma laste sporditegemist. See peaks olema rumal lapsevanem, kes ei toetaks laste huvisid.”

Jõululaupäeval jookseb 800 meetrit

Ka Noole enda elus on sport jätkuvalt tähtsal kohal, kui tervis lubab sellega tegeleda. Näiteks viimased viis kuud pole ta joosta saanud. “Minu kõige suuremad traumad on tulnud tippspordiväliselt Nõmme Kalju staadionil: 2007. aastal tõmbasin vutti mängides jala puruks ja käisin kahel operatsioonil ning sel kevadel õnnestus Eesti ja Soome parlamendi vahelisel jalgpallimatšil paar minutit enne lõppu jalg uuesti puruks tõmmata. Aga reeglina üritan kolm korda nädalas trenni teha, kuigi riigikogu töö on natukene kaootiline: see algab küll enam-vähem ühel ajal, aga lõpeb suvalisel ajal.”

Nool lootis, et saab siiski tänavuselgi jõululaupäeval jätkata aastatepikkust traditsiooni joosta aja peale 800 meetrit ja võistelda sõprade-tuttavatega lamades rinnalt surumises.

Sport on igal juhul tema eelistus ka siis, kui seda peaks võrdlema praeguse põhitööga – poliitikaga. “Ma peaks olema täitsa tubakas, kui ütleksin, et eelistan poliitikat spordile. Spordis on mul olnud oluliselt rohkem rõõmu ja ilusaid hetki kui poliitikas. Ma ei ütle, et poliitika on nii räpane, et kogu aeg poriga üle valatakse, aga sport on oluliselt emotsionaalsem.”

Poliitika on ka märksa subjektiivsem, teab Nool. “Spordis on nii, et kui hüppad üle lati, oled parem, kui ajad lati maha, oled viletsam, ja nii lihtne see ongi. Poliitikas üks ütleb, et astmeline tulumaks on Eesti õnn, teine, et see on lolluse tipp, ja võta kinni, kummal õigus on. Sellepärast ei saa poliitikas kunagi selgitada parimat. Ühele meeldib ülekaaluline poliitik, teist ajab ülekaalulisus kohutavalt närvi, nii et poliitika on kohati tobedalt subjektiivne, aga sellega peab arvestama.”

Samuti ei tohi Noole sõnul unustada, et poliitika pole üksikmängijate ala. “Poliitik, kes ütleb, et tema tegi selle koolimaja või tänu temale on tehtud see tee, valetab. Ei ole ühtegi poliitikut, kes oleks oma kätega asfalti pannud, ja ei tule ka. Poliitika on kollektiivne tegevus.”