Jõhvi bigbänd tähistab 15. sünnipäeva

20. märts 2011 

Jaanuaris ekraanile jõudnud Sulev Keeduse filmi “Kirjad Inglile” alguses mängib KUSKIL asuvas vaksalis MINGI orkester. Puhub pasun ja mürtsub trumm. Filmi peategelane on jõudnud koju, kus ta pole aastakümneid käinud. Tegelikult on see “kuskil” a

Aivar Surva (paremalt esimene): "Jõhvi bigbänd on väga tore, heal tasemel kollektiiv, kus saan maandada ka oma muusikapisiku."

suv vaksal Jõhvi praeguseks hüljatud ja maha kantud raudteejaam. Ja “mingi” orkester on Jõhvi bigbänd, mis peagi tähistab oma 15. sünnipäeva.

TEET KORSTEN

teet@pohjarannik.ee

Kuidas õnnestus Raivo Kallase lapsukesel end Eesti filmi ajalukku puhuda? Küsimus ei ole muidugi päris korrektselt esitatud, sest ega bigbänd vaid puhkpillidest koosne. Klassikalises bigbändis on Kallase sõnul 16 instrumenti: saksofonid, tromboonid, trompetid, rütmigrupp (kitarr, basskitarr, trummid) ja klaver.

Rott ja Veevalaja

Aga filmi kohta naerab milleski saatürit ja milleski trolli meenutav pika hobusesabaga – mis asub siiski peas – bändi juht, et “6 tundi filmiti ja tulemus on 3 sekundit kinolinal”. Mees täpsustab, et neid sekundeid linal on tegelikult ikka rohkem. Filmi nägi ta kontserdimaja kinos Amadeus ära ja see olevat vahest “liiga kunst”. Aga tore on ikka. Jõhvi bigbänd saab filmis osalemise fakti oma annaalidesse kirja panna ja filmi lõputiitrites jookseb samuti kollektiivi nimi.

Kuidas lapsuke 15 aastat tagasi sündis? Esmalt pudenes olematusesse kohalik puhkpilliorkester – kus lõpuks “kolm meest käis õlut joomas”. Ja Kallas võis asuda teoks tegema oma ammust unistust. Tegelikult sündis Jõhvi bigbänd teisel katsel. Esimene oli 1983. aastal, kui mees naasis Viljandi kultuurikoolist. “Aga siis ei saanud koosseisu kokku. Ise olin ka liiga noor,” muigab Kallas.

Teine katse rotiaastal 1996 õnnestus. Ja Kallas naerab, et on ise samuti sünniaastalt rott.

Ega bändi looja oma loomeakti kahetse? “Muidugi mitte. Eluunistus täitus! Et mis bigbändis nii erilist on? Mu meelest on tegu võimsaima koosseisuga. Näiteks sümfooniaorkestris teevad viiulid asja pehmeks. Bigbänd on universaal-nahaalne. Kõike saab mängida: marsse, puhkpillirepertuaari ja klassikat. Ja kõigele sellele lisandub oma kõlavärv,” seletab Kallas misjonäri veendumusega.

Rotiaastal sündinute kohta öeldakse, et neile meeldivad väga peod ning et nad püüavad neist maksimaalselt osa võtta. Jõhvi bigbänd mitte ainult ei püüa, vaid võtabki! “Kui ma kurdan, et meil on liig vähe esinemisi, paneb leivaisast vald meid iga nädal esinema. Aga varem esinesime rohkem. Oktoobri kultuuripalees oli tantsuklubi Swing, kellele mängisime tantsuks. Praegu on rohkem mänge puhkpillikoosseisule. Aga suviti marsime trummi taktis tihti mööda linna,” räägib Kallas.

Polgupojad ja -naised

Millised on olnud meeldejäävamad esinemised? Üks suuremaid kontserte oli 2005. aasta 10. detsembril, kui esineti koos bigbändiga Mickeys, kel oli 60. sünnipäev, ja dirigendiks oli soomlane Olli Pitkänen. “Kontserdimaja oli vastvalminud ja mikid tulid uut saali katsuma. Solistid olid Els Himma ning meie omad – Lena Kuzmenkova ja Tõnu Raadik,” meenutab Kallas.

Bändile on meeldejäävad olnud ülesastumised Lohusuu kalalaatadel. Kallas ütleb, et lepingus korraldajatega oli sees punkt, et osa esinemistasu on kalas. Kindlasti oli meeldejääv 1999. aastal toimunud memoriaalüritus “Jõhvi puhkpill 130″, kus lisaks praegusele sünnipäevalapsele esinesid Aseri puhkpilliorkester ja Jõhvi muusikakooli noorte bigbänd.

Samuti ei unune “Tornikontsert” Jõhvi Mihkli kirikus – juba seetõttu, et suur trumm ja tuuba mahtusid ülal aheneva torni tippu vaid läbi häda.

Kallas muigab, et 15 aasta jooksul on bändist läbi käinud muusikuid kolme orkestri jagu. Praegu on algsest, esmasest koosseisust Kallasele lisaks järel veel vaid trompetist Robert Pavlov. Kallas räägib, et muidugi pole bigbänd vaid meeste asi ja praegugi mängib kollektiivis Jekaterina Generalova (altsaksofon ja vokaal). Talle meenub, et bändis on olnud isegi naistrompetist, ja mees räägib, kuidas varem olid naised vaskpillidega haruldased, aga nüüd vaat et vallutavad näiteks saksofoni.

Kallase teine põhitöö on õpetada puhk- ja löökpille Jõhvi muusikakoolis. Sealtki leiab bigbänd endale täiendust. “Probleem on, et noor lõpetab gümnaasiumi, läheb edasi õppima ja… tagasi ei tule. Aga olles muusikakooli lõpetanud, nad ikka täidavad lünki meie koosseisus. See on stiimul, mis ei lase õpitut unustada,” ütleb Kallas.

Praegu on bändis kolm “polgupoega”, kes on Ida-Virusse naasnud: trompet Jaan Piim, tromboon Ruslan Tezikov ja tenorsaksofon Sergei Kazakov. Ega bändis ja orkestris olegi inimestel rohkem nimesid vaja kui instrumendi oma…

Täissaalile…

Mis on Jõhvi bigbändi järgmise viisaastaku plaan? Kallas vastab lakooniliselt, et “ellu jääda”. Seoses masuga on läinud ka Jõhvi kollektiivil finantsiliselt kesisemaks.

Ega bändi saa teha ülekäe. Proovid toimuvad kord nädalas ja need kestavad kaks tundi. Kallas räägib, et bändimehe elu pole kerge, sest sageli on esinemised tööajast ja siis tuleb töökohal vingerdada, et see võimalik oleks.

Milline on koosseisu ühine sotsiaalelu? Varem koguneti iga hooaega lõpetama Raivo koduaeda Jõhvis. Nüüd elab mees juba mõnda aega Atsalamas, aga väärt traditsioon vajab taastamist.

Kas Jõhvi bigbändil on repertuaari, mida kindlasti tahaks mängida, aga mida seni pole ette võetud? Kallas nimetab George Gershwini pala “Rhapsody in Blue”, mis on algselt kirjutatud klaverile ja džässbändile. Kallas ütleb, et seda pala taheti juba sünnipäevakontserdil esitada, aga asi jäi partituuri taha.

Mäetaguse vallavanem Aivar Surva, kes mängib bändis 2007. aastast pumptrombooni, leiab, et bigbänd on talle väga paras, et kunagi õpitut rakendada. Tegelikult on mees õppinud trompetit, aga pronksmäsu järel loodi Jõhvis vallajuhtidest ja volikogu esimeestest Märulibänd, mille kunstiliseks juhiks Kallas oli. Selle käigus õppis Surva selgeks uue pilli ja sai kutse bigbändi. “Jõhvi bigbänd on väga tore, heal tasemel kollektiiv, kus saan maandada ka oma muusikapisiku,” leiab Surva.

Mida kuuleb 26. märtsil kell 17 kontserdimaja kammersaalis? Vastus on: “Polkast rokini.” Kallas lubab klassikalist bigbändi repertuaari, svingi, funky´t, poppi ja džässrokki. Solistideks on Jekaterina Generalova ning külalisteks Luisa Värk ja Rain Rämmal. Viimane on Jõhvist pärit noormees, kes õpib praegu muusikat Tallinnas. “Kammersaal on parajalt suur, et saame pärast öelda: “Läks täissaalile”,” naerab Kallas.