Unustatud reform

12. oktoober 2011 

Õiguskantsler Indrek Teder võttis eile parlamendis taas üles haldusreformi teema, viidates selle hädavajalikkusele ning imestades, et kui teema parlamendis aeg-ajalt kerkibki, siis justkui muuseas.

Mõiste “haldusreform” ei pretendeeri Eestis enam ammu tõsiseltvõetavusele, sest poliitikud on selle ära lörtsinud.

Huvitaval moel on praegu kaks võimuerakonda selles küsimuses olnud täiesti erisugusel seisukohal. IRL on kümmekond aastat rääkinud vajadusest viia omavalitsuste liitmine läbi nii-öelda ülaltpoolt.

Reformierakond pole otseselt liitmiste vajadust eitanud, kuid väidab, et liitumine peab olema rangelt vabatahtlik.

Aeg on aga näidanud, et mingist vabatahtlikust omavalitsuste ühendamisest pole mõtet rääkida – vaid üksikud on seda teinud. Enamik tahab ühe suure teki asemel kasutada ikka oma tekikest, mis sest et enamusel kipuvad varbad või mõned muud kehaosad selle alt välja jääma.

Aga mida kaugemale otsustamist edasi lükata, seda teravamaks probleem läheb. Sest mida väiksemad omavalitsused, seda vähem suudetakse kvaliteetselt oma ülesandeid täita, olgu siis tegu hariduse, meditsiini, ühistranspordi või muu olulise valdkonnaga. Ja loomuliku reaktsioonina järgneb see, et mida kättesaamatumaks muutuvad kohapeal teenused, seda rohkem kisub inimesi kaugematesse keskustesse ja väikeste omavalitsuste rahvaarv kahaneb veelgi.

Kõike seda kinnitab ka eelmisel nädalal avaldatud omavalitsuste võimekustabel, mis tõi välja selge reegli: mida väiksem omavalitsus, seda väiksem võimekus.