Saka mõisa püstitatakse baltisakslastele mälestusmärk

10. jaanuar 2018 SIRLE SOMMER-KALDA
Saka mõisa praegune omanik Tõnis Kaasik (vasakul) tutvustas mõisa viimastele omanikele Löwis of Menaridele ausamba ideed möödunud suvel, kui seal toimus aadlisuguvõsa kokkutulek. Pildil on vestluskaaslaseks Henning von Löwis of Menar.

Saka mõisa praegune omanik Tõnis Kaasik (vasakul) tutvustas mõisa viimastele omanikele Löwis of Menaridele ausamba ideed möödunud suvel, kui seal toimus aadlisuguvõsa kokkutulek. Pildil on vestluskaaslaseks Henning von Löwis of Menar.

Saka mõisa omanik Tõnis Kaasik soovib Eesti juubeliaastal kinkida baltisakslastele mälestusmärgi, mis rõhutaks nende panust Eesti kultuuri- ja ajaloopärandisse. Endised mõisnikud Löwis of Menarid on ideele oma õnnistuse andnud.

Mälestusmärk 1939-1941 Eestist lahkuma sunnitud baltisakslastele on Tõnis Kaasikul mõttes mõlkunud mitu aastat ja mõned päevad tagasi lisas ta idee EV100 kingituste nimekirja.

Üle tuhande mõisa

“Eesti Vabariik tugines algusaastatel paljuski baltisakslaste poolt sajandite jooksul loodud kultuuri- ja ajaloopärandile. Neist jäi pärast sunnitud ümberasumist maha üle tuhande mõisakompleksi. Mälestusmärgi idee on tunnustada baltisakslaste aastasadadepikkust panust ajalooliste Eesti ja Liivi alade kultuuri- ja ajaloopärandi loomisel ning säilitamisel,” selgitas ta.

Kaasik lisas, et baltisakslaste loodud mõisad moodustavad suure osa meie arhitektuuripärandist, mõisaid ümbritsevad pargid on aga olulised Eesti maastike ilmestajad.

“Baltisakslaste ümberasumisel aastal 1939 ja järelümberasumisel aastal 1941 olid poliitilised põhjused. Nad olid sunnitud tagasisaamisõiguseta maha jätma oma kodud ja põlvkondade jooksul kogunenud vara. Eesti riigi taasiseseisvumisse suhtus baltisaksa kogukond Saksamaal valdavalt positiivselt. Seniajani puudub Eestis mälestusmärk, mis osutaks baltisakslaste suhtes toimunud ajaloolisele ebaõiglusele ja märgiks nende panust Eesti arengusse.”

Kaasik, kes on restaureerinud Saka aastatel 2004-2010 turismimõisaks, on mälestusmärgi rajamise ideed arutanud Saksamaa endise ja praeguse suursaadikuga. Samuti on ta sellesse pühendanud mõisa endised omanikud Löwis of Menarid, kes pidasid mullu juunis Sakal aadlisuguvõsa kokkutulekut.

“Varem olin sellest rääkinud suguvõsa üksikute esindajatega, aga galaõhtusöögil esitlesin seda ideed ametlikult. Hiljem sain vastukaja kokkutuleku korraldajalt Heiner von Löwis of Menarilt, kes ütles, et nad olid asja omavahel arutanud ja neile see idee väga meeldis,” märkis Kaasik.

Eriti tänulik on suguvõsa selle eest, et nende kunagine kodu on varemetest üles ehitatud.

“Mõisa peahoone on väga hästi renoveeritud. Olen näinud seda äärmiselt halvas seisus, aga nüüd on see täiuslik. Minult on küsitud, kas see tekitab minus sentimentaalseid tundeid. Jah, aga eelkõige tänulikkust ja rõõmu. Teate, see maja oli nii kurb vaatepilt, polnud aknaid ega uksi [Nõukogude piirivalve jättis lahkudes maha lagastatud mõisasüdame − toim.]. Ja see on Tõnis Kaasiku teene, et ta selle maja päästis,” rääkis Heiner von Löwis of Menar möödunud suvel Põhjarannikule. Kui perekond asus 1939. aastal Sakalt ümber Saksamaale, oli Heiner 2aastane.

Ideaalne koht

Kaasik, kes on Eesti mõisate ühenduse president, on tutvustanud mälestusmärgi rajamise mõtet ka teistele Eesti n-ö uusmõisnikele, aga rahakorjandust ta ei plaani. “Ma pole pidanud seda soliidseks kusagil teemana üles võtta. Kui see on minu kingitus, siis ma ei hakka selleks kusagilt raha lunima. Iseasi, kui keegi ise soovib selles osaleda.”

Mälestusmärgi avamine on plaanis sügisel. Jaanuaris-veebruaris näeb ajakava ette kavandi koostamist. Ehitusprojekt peaks valmima kevadel ja ehitustööd jäävad suvesse.

Jõhvist pärit tuntud skulptor Aivar Simson ehk Seaküla Simson ütles, et esimene vestlus mälestusmärgi teemal toimus Tõnis Kaasikuga umbes aasta tagasi.

“Jutt oli selline, et tahaks midagi ilusat, mis oleks pühendatud baltisakslastele, ja see võiks olla mingi mõisnikuhärra figuur. Tagasiteel hakkasin mõtlema: huvitav, mis on on Saksamaa rahvuslind? Ja oh seda õnne − Saksa rahvuslind on valge toonekurg! Siin saab tuua paralleeli: baltisakslased läksid vabatahtlikult-sunniviisil, muidu oleks Stalin nad maha löönud, ja pidid oma kodud maha jätma. Nii nagu lahkuvad sügiseti valged toonekured vabatahtlikult-sunniviisil, igatsedes oma kodupaika tagasi,” rääkis Simson.

Parema kompositsiooni huvides tuleb toonekurgi kolm ja need hakkavad oma tiibu sirutama otse pankrannikul, mis on Simsoni hinnangul ideaalne koht. Ettevõtmisesse on kaasatud ka arhitekt Kalle Rõõmus. Mälestusmärgi kõrgus tuleb vähemalt 3-4 meetrit.