Metsaülem maandab tööstressi matkates

9. jaanuar 2018 KÜLLI KRIIS
"Metsaülema amet on olnud väga huvitav, eriti algusaegadel, kui tuli väga paljude asjadega kursis olla," on Alar Südal natuke kahju, et nüüd töö enam kuigi tihti metsa ei vii.

“Metsaülema amet on olnud väga huvitav, eriti algusaegadel, kui tuli väga paljude asjadega kursis olla,” on Alar Südal natuke kahju, et nüüd töö enam kuigi tihti metsa ei vii.

Üle 30 aasta metsaülema ametit pidanud Alar Süda ütleb, et töö asjus jõuab ta metsa üha vähem, õnneks on aga hobid puha loodusega seotud ja nendele kulub töövabast ajast lõviosa.

Sinu puhul kehtib sada protsenti ütlus, et veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib. Kui vana sa olid, kui metsameheks saamise soov päris kindel oli?

Juba kooliajal oli selge, et minust saab metsamees − isa oli eeskujuks, tema oli samuti metsaülem, alguses Kuremäe, hiljem Jõhvi metskonnas, pärast tegeles talumetsadega ja lõpetas keskkonnainspektsioonis. Isaga käisin metsas kaasas, jahil samuti, eks nendest väikestest asjadest see arusaamine tekkis. Kooliaegsed hobid olid ka kõik metsanduse ja loodusega seotud.

Kas kaalusid üldse muid variante ka?

Kaalumisel oli ainult see, kas bioloogia või metsandus. Kuna bioloogia erialalt tulid põhiliselt õpetajad ja mind see amet ei paelunud, siis jäin ikka metsanduse peale.

Kahetsenud küll ei ole, kuigi minu algne arusaam  metsamehe elukutsest oli natuke teistsugune.  Lootsin, et saab palju metsas käia, aga tegelikkus on see, et kõrgharidusega metsamehed on rohkem korraldajad ja paberitöö tegijad ja mida aeg edasi, seda vähem on aega metsas käia. Sellest on kahju.

Millal metsamehe tööga päriselt kokku puutusid?

Enne kõrgkooli astumist olin suvel kaks kuud Ahtme metskonnas raietööline, hooldasin metsakultuure. Natuke ka sellepärast, et oli vaja tööraamat kätte saada, aga sellest on hiljem kasu olnud − on hea teada alluvate töö nüansse.

Pärast ülikooli tulid Ida-Virumaale tagasi. Kas see oli endastmõistetav valik?

Asi polnud kaugel sellest, et ma ei oleks tagasi tulnud.  EPAsse minnes võtsin Kohtla-Järve rohelise vööndi metsamajandist suunamise, mis tähendas, et mul oli kohustus tagasi tulla. Tollane direktor ütles, et ta ei tee sellest väga numbrit, kui ma ei tule. Selle teadmisega ma koolis käisin ja lõpetamise järel oleksin saanud koha Tartu metsainstituudis. Lõpetamiseaegne direktor aga ütles, et kui olen suunatud, pean tagasi tulema, ja ma ei saanud sellele ka vastu vaielda.

Ma ei ole väga ametikohtade vahetaja, seega ei hakanud kohustusliku suunamisaja lõppedes uusi võimalusi otsima.

Töö on ise uusi võimalusi pakkunud, metskond aina suuremaks kasvanud.

Metsaülema amet on olnud väga huvitav, eriti algusaegadel, kui tuli paljude asjadega kursis olla. Olime kõik metsavalvetöötajad, meil oli vorm, oli relvakandmisõigus.  Kustutasime tulekahjusid ja tegime pärast järelevalvet;  kahtlase saehääle peale läksime kohale ja võtsime mõnigi kord  omavolilise saagija kinni, uurisime kuni kohtuni välja. Eks kriitilisi hetki oli ka; minul ei ole lausa pauku olnud vaja teha, aga relv tuli mõnikord välja võtta küll. Kaitseliidu abi kasutasime; näiteks ühel ööl tuli välja sõita ja metskonna materjali koormaga veoauto kinni pidada, kaitseliitlane laskis lõpuks kummid läbi.

Reformidega on töö metskonnas muutunud rohkem spetsialiseerituks, metsaülem on nüüd  RMKs maakasutusosakonna töötaja, kes tegeleb sellega, mis on seotud maa korraldamise ja kasutamise planeerimisega.

Ega seda endist närvilist aega taga igatsegi, aga oluline on see, kui saad vahel ikka töö asjus metsas ka käia.

Kohtla metskonda tundsid ilmselt nagu oma taskut. Kui hästi tuttavaks on üheksa aastaga saanud hiiglaslik Ida-Virumaa metskond?

Arvan, et suhteliselt halvasti; kindlasti on kohti, kus ma käinud ei ole. Kogu aeg on tööde järjekord arvutis ja lihtsalt pole aega käia ja uurida. Õnneks on meil igasugused abivahendid ja programmid, nii et kõik kohad leiab üles, kui vaja on.

Kas jahilkäimine tuli su ellu samuti isa eeskujul?

Isa võttis mind oma piirkonna põdrajahtidele kaasa, olin metsas ajaja, aitasin põtra välja ajada. Mäletan isaga kitsejahis käimist, mäletan ühte metsisejahti − ajal, kui see veel erilubadega lubatud oli. Nii et kokkupuuteid oli mitmel moel juba enne jahiõiguse saamist.

Jahiõiguse sain 18aastaselt, aga püssiga puutusin kokku juba palju varem − keskkooli ajal hakkasin tegema lasketrenni, väiksekaliibrilises tulin Kohtla-Järve rajooni meistriks ja jahilaskmises läks noorteklassis ka päris kenasti. Nii et jahimeheks saamine ei olnud mul relvahuviga seotud, pigem andis see veel ühe väljundi relva kasutamiseks.

Kui tihti sa jahimehena metsa jõuad?

Kui on kohustuslike jahtide periood − põdrajaht, nüüd ka kitsejaht, samuti seajaht −, on normide täitmine jahtkonna liikmetele kohustuslik. Põdrajahi ajal käin poolteist kuud igal nädalavahetusel vähemalt ühel päeval.

Põtru on palju. Sigu Kiviõli kandist alates Narva poole ikka on veel, aga Sondast Lääne-Virumaa poole on mets neist päris tühi, katk on oma töö ära teinud.

Aga karusid?

Karusid on samuti palju, viimastel aastatel on arvukus tõusnud. Isegi Ontika jahtkonnas, mis on ju Jõhvi linna vahetus ümbruses, on vähemalt kahe karu jäljed ja elukoht teada.

Olen karu näinud, pildistanud, ka lasknud. Kunagi anti ühele mesilat rüüstanud karule surmaotsus ja õnnestus ta öösel taru pealt ära lasta.

On olnud huvitavaid juhtumisi, kus ma mitmel õhtul mitme tunni jooksul vaatasin paarikümne meetri pealt, kuidas karu puki all toimetab. Lõpuks sai mul villand, sest eesmärk oli hoopis rebast lasta.

Jahi käigus on mulle ajajana üks karu nii peale jooksnud, et mul tuli põõsa tagant välja astuda, et ta päris otsa ei jookseks.

Kas on mõni loom, keda laskma sul käsi ei tõuse?

Iga looma laskmisega on selline teema, et… Tuleb väga selgelt endale aru anda, et sa võtad kelleltki elu ja see peab olema sada protsenti see loom, keda tohib lasta. Kindlasti ei tohi ühtegi pauku teha hasardi ajel, mis võib lõppeda looma haavamisega; laskma peaks ainult siis, kui ollakse tulemuslikus tabamises täiesti kindel.

Metskitse puhul vahel küsitakse, et see ju selline graatsiline loom… Nendel aegadel, kui kitse vähe oli, võiski vahel jätta looma metsa liikuma, aga praegu on metskits muutunud juba suureks probleemiks, tema tekitatud kahju metsale ulatub varsti pooleni ulukikahjust.

Kui suur on olnud kõige suurem kala, kelle püüdnud oled?

Ühe kala suuremad kaalud on jäänud haugidele − poolteise-kahekilosed. Mõni aasta tagasi oli hea roosärje juhus, saime päris hulga kilosid ilusaid suuri 200-300grammiseid särgi.

Kalal tahaks rohkem käia, aga ei jõua. Varem käisin ka jää peal, aga seda pole hulk aastaid enam jõudnud. Viimase aja eesmärk on vähemalt korra aastas kalavetele pääseda, käime koos noorema tütrega, kes on suure huvi ja hea käega. Viimastel aastatel oleme käinud Narva jõe peal, varem ka Kurtna järvedel.

Kas mesilastega ikka tegeled veel?

Ikka, mesindus on mu “loomapidamine” juba üle kahekümne aasta, kolme-nelja taruga. Rohkemaks pole aega ja jõudu, vähemaga pole mõtet tegelda. Peaaegu ükski aasta pole meest ilma jäänud − üle-eelmine aasta oligi esimene, kui oma tarudest enda meevajadust kätte saanud, muidu on jagunud nii perele ja lähedastele kui tuttavatele.

Isa pidas mesilasi ja juba siis puutusin nendega kokku. Natuke inventari ja tarusid oli olemas, alustamine oli sellevõrra lihtsam. Edaspidi oli juba loomulik vajadus: suhkrut ma väga ei tarbi, nii kohvi kui tee sisse panen mett, mesi on meie peres alati laual.

Kuna pean mesilasi asulas koduaias, pean arvestama naabritega − pidama selliseid sorte ja liike, kes on sõbralikumad. Mõni naaber on küll nõelata saanud, aga seni pole asi tüliks pööranud.

Augustis püüdsin sind tulutult telefonitsi kätte saada, et sinu metskonna maadel tekkinud uhtoru kohta küsida. Selgus, et olid sel ajal hoopis Kamtšatkal matkamas.

Kamtšatkal olin teist korda; see oli geoloog Mati Stroomi korraldatud matk, kus osales ligemale 30 inimest, kellest huvide järgi moodustati väiksemad grupid. Meie neljakesi tegime aktiivse matka, 11päevase matka ja mitu kahe-kolmepäevast, nii et kokku tuli 270 kilomeetrit käimist ning võtsime ära kuus vulkaani. Julgen öelda, et sellesuvine Kamtšatka matk on minu elu esiviisikus oma mitmekesisuse ja emotsioonide ja uute elamuste poolest: punased kalad, kalarohkus, vulkaanid, nostalgiline Venemaa oma elukorraldusega, kümned karud, keda nägime kala püüdmas.

Kas mõne mäetipu vallutamine on igal matkal omaette eesmärk?

Sportlikel matkadel tehakse enne väga täpne plaan, kuhu minna, mida teha, päevateekonnad pannakse detailselt paika. See on vajalik, sest enamasti kulgevad sellised matkad piirkondades, kus abi on kaugel ning kogu elu käib ainult enda kaasa võetud toidu ja varustuse najal. Mina ennast alpinistiks ei pea, aga viimastel aastatel olen tõesti saanud rohkem mäetippe vallutada − olen Euroopa kõrgemates tippudes käinud. Need ei ole tehniliselt väga keerulised olnud.

Sul on matkamises pikk staaž ka …

Alustasin mõneteistkümne aasta vanuselt, kui liitusin noorte matkaklubiga Karu. Hiljem tulid matkad väljapoole Eestit ja mägedesse. See on hobi siiamaani ja saanud mu elu väga oluliseks osaks. Tööstress vajab väljaelamist ja kui järjest rohkem laua taga istuda, peab juba tervise pärast liigutama ja füüsilist koormust saama. Igal aastal olen vähemalt ühe, viimased 15 aastat kaks matka teinud. Kogu minu puhkus läheb matkamise nahka.

Need on sportlikud matkad, mis tähendab, et pead end pidevalt vormis hoidma.

Kui matk on juba paika pandud − tavaliselt pool aastat, raskemate puhul isegi aasta ette −, siis on stiimul,  mille nimel trenni teha. Talvel käin Kohtla-Nõmme või Pannjärve radadel suusatamas, suvel sõidan rattaga. Kui ilm lubab, käin kaks päeva nädalas rattaga tööle − Kohtla-Nõmmelt Kosele, üks ots võtab natuke alla tunni aega.

Millised matkad on olnud suurimad väljakutsed?

Üks suuremaid väljakutseid oli 2016. aasta Teravmägede matk. See oli suusamatk, kestis 19 päeva, millest 12 olime tsivilisatsioonist täielikult eraldatud. Ilmastikutingimused olid üpris karmid, seitsmel päeval ulatus temperatuur alla 30 miinuskraadi. Kogu varustus oli meil kaasas, vedasime seda kelkudel, kelgu kaal oli üle 50 kilo. Asja tegi keeruliseks see, et Teravmäed on teatavasti jääkaruohtlik ala ja meil oli kohustus relva kaasas kanda. Mulle oli jääkaru teema võõras ja natuke see hirmutas mind. Õnneks ühegi karuga ei kohtunud, ei näinud ka jälgi, aga ega ma väga ei põegi seda [naerab]. Otsivalt vaatasin ringi küll kogu aeg, aga seda sel põhjusel, et mina olin grupis relvakandja.  Põnevust ja ärevust oli omajagu, sest talvetingimustes nii pikalt ilma väljastpoolt abita ei ole ma varem matkadel olnud. Võtsime ära Teravmägede kõrgema tipu, tipupäeval oli 34 kraadi miinust  ja ligi 20 meetrit sekundis tuult. Sellistel matkadel on lisaks oskusele tehniliselt ja füüsiliselt toime tulla vaja ka vaim ette valmistada − kui selleks valmis ei ole, siis vastu ei pea.

Kas pildistamine ja filmimine on suuremalt jaolt matkadega seotud?

Fotoaparaadi sain isalt kingituseks, enne kui matkamisega tegelema hakkasin. Kooli ajal pildistasin klassiekskursioonidel ja muudel ettevõtmisel. Hiljem on matkamine ja fotograafia teineteist loogiliselt täiendanud, fotoaparaat on matkadel alati kaasas ning alati valmib mul matkast nii fotogalerii kui film.

Olen vahel Eesti looduses ka väikestel fotomatkadel käinud, aga viimasel ajal on see ajapuuduse taha jäänud. Tööga pole ma fotohuvi suutnud ühendada, vahel võtan küll metsa seebikarbi kaasa, aga head loodusfotot ei saa töö kõrvalt teha, see nõuab pühendumist ja läbimõtlemist − kui just ei teki mingit erilist juhust.

Kas selliseid juhuseid on ette sattunud?

Mulle tuleb selle peale meelde hoopis selline juhus, kui mul oli EPAs õppimise ajal fotoaparaat teleobjektiiviga rinna peal ja valmis, kui ühel hetkel tuli metsas umbes saja meetri kaugusel sihi peale suur karu, kes tõusis püsti ja hakkas puu vastu selga sügama. Vaatasime seda kursusekaaslastega, suu lahti, ja kui karu metsa läks, siis tuli mulle meelde, et oi, mul oli ju aparaat kaasas [naerab]. Nii et kõik võimalused pildi tegemiseks olid olemas, aga emotsioon ja juhus olid nii erilised, et magasin selle maha.