Karskuspropaganda ajab jooma

9. jaanuar 2018 JÜRI PINO, ajakirjanik

Jüri Pino.

Õigus on neil, kes ütlevad: kärakateema ammu ära tüüdanud.Enamasti on need küll sellelt poolelt, kust tuleb kisa, kuis Eestimaa rahvad ennast hoogsalt ära joovad.

Viimati keegi raevutses müügivõrkude üle. Mõelda, varahommikust hakkavad korrutama, kuidas enne kümmet kärakat ei müüda. Tegelik mõte mürgitajatel, mõistagi, mõista anda, et varsti on kümme ja hakatakse andma. Õhtul jällegi, varsti on kümme ja enam ei anta, kiirusta.

Nagu ühes parodeerivas reklaamis, kus õnnest hulluva müüjamehe jutumulli on pandud umbes selline tekst: vabandust, härra, kuigi teil on täishabe, õllekõht ja karvased käsivarred, ei saa jätta märkamata, et üritate lahkuda poest õlut ostmata… niisiis, härra? Või peaks ütlema preili?

Võib-olla. Karskusvõitlejad on ühes mestis seltskonnaga, kes keelaks ära kõik, mis neile ei meeldi, see tähendab enam-vähem kõik. Ei oska küll näha kummaski hoiatuses erilist üleskutset, et pane nüüd ikka tina, pigem säästab piinlikkusest, kui juhtud kellaaja segi ajama. Näiteks kas või kella keeramise aegu. Ise kell 8 imestatud, et miks kaubandusvõrk kinni, aga kell oli öö jooksul võluväel nihkunud ja tola ei pannud tähele.

Hea küll, ütleme, et tegu on salakavala reklaamiga. Peaasi, et saab alkoholist juttu teha, olgu siis vorm mis tahes.

Mismoodi sel juhul käsitada karskuse eestvõitlejate esinemisi? Kes on, paistab, ah, tegelikult ka on kõige enam kärakast rääkijad. Alkoholi reklaam võib olla piiratud, peaaegu keelatud, aga jutt sellest käib, mida segasemaks maksud ja piirangud lähevad, seda suurema hooga.

Väidetavalt karskuse eest seisjad ei lase sul iialgi unustada, et 10-22, kui õigel ajal ei jõua, ime kuivalt. Olgugi see peidetud jutu taha, kuidas ikka tuleks veel rohkem piirata. Kuuleb: kraba, kuni veel müügiaega pole lühemaks tehtud.

Nad ei lase iialgi unustada, et kraam ülepea müügil on. Mis peidetakse jutu taha, kuidas tuleks ikka pudelid-purgid kardinate taha peita, siis äkitsi ei tule meelde vorsti manu paar õlut võtta. Kuigi, kes see enam nii rikas on, et õlut osta. Vähemalt kohalikku. Paras rabakas oli üks päev avastada, et kõige odavam kesv kaupluses oli Heineken. Mida üle ilma peetakse suhteliselt kalliks õlleks.

Teine päev taarasabas punkti personaliga jutu peale sattudes nentis personal, inimesed õlut enam ei joo, vaatamata möödunud jõuludele ja aastavahetusele käive isegi allapoole tavapäevast.

Nad ei lase unustada, et Lätis on odavam, palju odavam. Et Läti on siinsamas, mine ise või kuula järele, ehk on keegi minemas, toomas. Peidetud oigamise taha, kui ebaisamaaline on maksuraha kungsidele viia ja − ikka − peab siis nii palju jooma. Nii õilis, nii õilis. Aga kostab: käi ruttu ära, enne kui sotsid piiri kinni panevad.

On vist lootusetu püüda neist aru saada. Üks seletus hullem kui teine. Kas on nad oma peas lootusetud alkohoolikud, kes muust kui kärakast mõelda ei suuda; nad on salaja ise see enda kirutud alkolobistajate punt; nad usuvad siiralt ja lihtsameelselt, et on kellelegi autoriteet. Kindlasti saaks veel hullemini seletada.

Seni töötab kogu ulgumine väidetavale eesmärgile vastu. Päriselt ka. On seda varem öeldud, öeldakse veel, tolku pole niikuinii, nagu herneid vastu seina loopida.