“Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head…”

5. jaanuar 2018 VIRVE OSILA

Virve Osila.

Nii laulab Allan Vainola ansambliga Sõpruse Puiestee ning ta teeb seda tõsimeeli ja südame sunnil. Suurem osa meie inimestest ongi ilusad ja head, aga öeldakse, et tilk tõrva rikub terve pütitäie mett.

Ja neid “tilku” jagub nõnda palju, et vabariigi meepütid saavad tihtilugu rikutud. Uus aasta alles jõudis alata, aga juba ollakse üksteisel kõri kallal. 2. jaanuaril oli Vikerraadio päevaküsimus, kuidas inimesed aastavahetuse teleprogrammidega rahule jäid. Kui mikrofon kuulajaile avati, siis läks lahti üks hala ja kiunumine.

Presidendi kõne järel ei mängitud Eesti hümni, selle tõttu on vaata et riigi eksistents läbi. Ei aidanud, et Karmel Killandi oli juba vabandust palunud ning selgitanud, et ilutulestiku ragin ja rahvamassi hõisked oleksid mitte ainult hümni pühadust vähendanud, vaid ka muusikat summutanud.

Need, kes telerite taga südaööks end täis olid söönud ja joonud, pidid oma hümni kätte saama! No miks nood kullakesed kodudes ise praeliudade ja õllekappade taga ei hümneerinud? Küllap oli suupärasem “Õllepruulija” või “Ai-tšihh, ai-tšahh, ai-velled…”? Uusaastaööl keset lõbu ja läbu oleks hümni pidulikkus pisenenud. Ja siinkohal olen ma päris kindel, et kui keset müra ja kilkeid oleks tõesti hümni mängitud, pahandanuks see samuti pidevaid virisejaid, kes eetri kaudu oma frustreeritust välja elavad.

Teine asi, mis meie ullikestele hullusti mõjus, oli see, et suurepärase Margus Saare kõrval astus telepäeva teise saatejuhina üles näitleja Nikolai Bentsler. Mitmed helistajad suisa sisisesid, et nüüd tuleb uus venestamine; et kuhu see ometi kõlbab − nii tähtsal päeval juhib saadet venelane ja kohe-kohe on hukatus käes: pole hümni, pole riiki ja venelased vallutavad kogu Maarjamaa.

Kuulasin seda möla suu ammuli ja nii piinlik oli olla. Alles hõisati pealinna kõige tähtsamal väljakul, et eestlane olla on uhke ja hää, ning mul oli teleri ees pisar ülevusest silmanurgas… Mõned tunnid hiljem voogas häbi nagu üheksas laine mu üle ning ma tundsin, et mattungi kohe ja lõplikult selle alla.

Nikolai Bentsler on väga hea vene näitleja, andekas, intelligentne, armas ja tore inimene ning räägib ilusat eesti keelt; ilusamat kui paljud meie endi hulgast, kes oma emakeelt lödistavad ja pudistavad. Sellise vene inimese üle tasuks uhke olla, teda kiita ja tänada, aga ei. Meie halvustame tema rahvust, tema aktsenti; sülgime endist välja oma orjarahvalikku viha ja siis imestame, miks vähemusrahvused meiega lõimuda ei taha…

Lapsed ei vali sündides ei vanemaid ega rahvust. Meie, täiskasvanud, hakkame sildistama, kes on kes. Nüüd, kui meie taasiseseisvumisest on möödas üle veerandsaja aasta; kui peale on kasvanud uus põlvkond ja esimesi samme teevad juba nende järeltulijadki, võiksime ometi kord lõhkuda tara meie ja nende teiste vahel. Viha on hinge hukutav jõud, võõraviha veel eriti.

Lubasin endale vana-aastaõhtul, et püüan uuel aastal elu rahulikult võtta; et vanus pole enam see, mis lubaks kuiva kadakaoksana emotsioonide lõkkes pragiseda. Ja nüüd olen ma oma lubadust rikkunud ning ise ka vihane. Mu taat ütles alati, kui keegi talle “käru keeras”, et haigete ja lollide peale ei tohi ega tasu vihastada. Aga need, kes Vikerraadiosse helistades, kommentaariume kärsatades, vahtu välja ajades nõmedusi külvavad, pole ju ei haiged ega mõistuseta. Neile lihtsalt meeldib kõiki ja kõike halvustada ning arvustada. Need on inimesed, kes suuga teevad suuri linnu, aga käega ei kärbsepesagi. Ja võib ju olla, et pärast pühi vaevavad neid seedehäired, mis sunnivad end niimoodi välja elama.

Eesti on täis eravaldusi. Enamasti on need eestlased, kes naabrite teid sulgevad, oma metsa sattunud seenelisele koera kallale ässitavad, rattasõidu- ja jooksuharrastajaile traate puude vahele tõmbavad. Ma ei tunne ühtegi vene inimest, kes, püss kaenlas, oma võssakasvanud eramaad “kaitseb”. Eestlast tean küll. Me ei saa ju olla kõik ühesugused! Seepärast pole ma kunagi oluliseks pidanud rahvust, sugu, seksuaalset orientatsiooni ega usutunnistust. Oluline on inimene.

Vahel tabab mind kõhedus, et kui me neid, kes meie kombel ei istu ega astu, aina tõrjume ja siuname, kes me sel juhul ise oleme või kelleks muutume. Kas demos kratos hakkab äkki nõudma, et Eesti kodakondsuse saamise üks tingimus peab olema kama söömine ja kaerajaani kargamine? Ma tean, et paljud teiste rahvuste esindajad söövadki kama ja oskavad kaerajaani tantsida, aga kohustada neid seda tegema me ju ei saa.

Ma palun vabandust suurepäraselt Vene teatri näitlejalt ja Eesti Draamateatris mängitud rolli eest pärjatud Nikolai Bentslerilt nende inimeste pärast, kes teda kiitmise asemel kirusid. Ja ma palun vabandust ka kõikidelt oma vene rahvusest sõpradelt-tuttavatelt, keda minu rahvuskaaslased on nimetanud “kuradi venelasteks”.

Võib-olla see põlvkond, kes Eesti Vabariigi 100. aastal sünnib, on tolerantsem ning kui meie riik saab 150aastaseks, võivad telesaatejuhid kas või moslemid olla, peaasi kui nad eesti keelt räägivad ning meie hingeelu, -ilu ja -valu mõistavad.

Võib-olla omab laul “Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head” siis ka tõepoolest selle täpset ja õiget tähendust. Seniks aga proovime olla niimoodi uhked ja hääd, et see uhkus ei ajaks meid upakile ega kangus käima käpakile.