Infoväli ei koosne vaid paarist telekanalist

3. jaanuar 2018 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

Viimastel nädalatel võimendunud debatis on jäänud eksitav mulje, et Eestis elavatele vene keelt kõnelevatele inimestele info edastamiseks on valida ainult kahe variandi vahel: PBK või ETV+.

Ühel, millel küljes Kremli propaganda silt, on suur auditoorium ning saate- ja reklaamiaega ostavad nii firmad kui ka Tallinna linnavalitsus. Teisel on jällegi süvendatud luuseri maine, sest hoolimata Eesti maksumaksjate kulutatavast kolmest miljonist eurost aastas on vaadatavus nigel.

Tõsiasi on, et tegelikkuses katavad nad infoajastu üha rohkem killustatud maastikul ka kahe peale kokku vaid küllaltki väikese osa Eesti venekeelsest elanikkonnast.

Kantar Emori teleauditooriumi novembri ülevaatest ilmneb näiteks, et PBK vaatamisaja osakaal oli küll ligemale kümme korda suurem kui kanalil ETV+, ent kogu Eesti vaatamisajast moodustas see vaid viis protsenti.  Moskvas toodetud uudistesaade “Vremja” on küll PBK populaarsemate saadete esikolmikus, ent 33 000 vaatajat ei kõnele isegi Eesti mõistes just hiigelsuurest huvist.

ETV+ vaatajanumbrid võiksid ju suuremad olla, ent naiivne oleks oodata, et ta ka kümne aasta pärast suudaks kandadele astuda Venemaa hiigelsuure eelarvega kanalitele, mille valdavalt meelelahutuslikku sisusse on oskuslikult pikitud poliitika.

Oluline on arvestada  killustatuse tegurit. Vene keelt kõnelevate elanike seas jagunevad ööpäevas teleka vaatamisele kulutatud tunnid ja minutid tunduvalt suurema hulga telekanalite vahel kui eestlastel.

Kui kolm eestikeelset telekanalit haaravad endale ligemale 40 protsenti kogu Eesti elanike kogu vaatamisajast, siis venekeelsete kanalite puhul on sama suure auditooriumi saavutamiseks vaja  kokku liita mitmekümne telekanali vaatajad. Populaarsuse esikolmik −  PBK ja RTR-Planeta, NTV Mir − ei anna kolme peale kokku rohkem kui 14 protsenti.

Kaugeltki mitte PBK üksi, vaid Venemaa mõjudega paljud telekanalid kokku moodustavad siinsete venelaste infoväljast kaaluka osa. Integratsiooni monitooring toob esile, et 71 protsenti Eestis elavatest mitte-eesti rahvusest inimestest peab Vene telekanaleid väga või küllaltki oluliseks infokanaliks. Samas ei jää neist sugugi palju maha Eesti venekeelsed ajalehed ja uudisteportaalid. Ajalehti peab oluliseks infokanaliks näiteks 57 protsenti mitte-eestlastest. Ka usaldusväärsus ei erine oluliselt rohkem.

Põhjus, miks kohalikud ajalehed on loetavad, on lihtne: nad edastavad sellist unikaalset teavet, mida vajavad piirkonnas elavad inimesed, aga mis suurematele kanalitele korda ei lähe. Kuid peale telekanalite, ajalehtede ja portaalide on olemas ka sotsiaalmeedia, otsepostitus, välireklaam.

Ei ole õige, et Eestis ei ole infokanaleid, mille kaudu suhelda siin elavate vene keelt kõnelevate inimestega. Kui pisutki kombineerimisega vaeva näha, siis on võimalik soovitud sihtrühmaga ühendust saada küll. Eks see olegi iga omavalitsuse, erakonna, riigiasutuse või ka ettevõtte juhi sisemise tunnetuse ja mugavuse küsimus, kas minna pealtnäha lihtsamat teed ning suunata kampaaniaraha mõnda telekanalisse, mis edastab muu kõrval päevast päeva Eesti riigi ja lääne maailma suhtes mittesõbralikke uudiseid, või kasutada sama tulemuse saavutamiseks erisuguseid kodumaiseid infokanaleid, mis omakorda loob neile võimalusi ka tugevama sisu loomiseks.

Küsimus on pigem selles, kuidas oma sõnumitega  äratada tänapäeva info ulgumerel soovitud sihtrühma tähelepanu ja tajuda, mis läheb neile korda. Nutikate lahenduste otsimisega võiksid nii  riigiasutuste suhtekorraldajad kui ka firmade turundusjuhid rohkem tegelda.

Mil moel näiteks leida kultuuriruumide suuruse tohutut erinevust arvestades Eestist üles sellised kõneisikud ja käilakujud, kelle enamik siinsetest mitte-eestlastest ära tunneks ja omaks võtaks? Mihkel Raua või Peeter Oja kaasamine mõnda sotsiaalreklaami võib olla küll kümnesse tabamine eestlaste puhul, aga suurem osa siinsetest venelastest küsib, mis näod need on.

Positiivne näide oli 2003. aastal toimunud Eesti Euroopa Liiduga ühinemise referendum, mille jah-kampaaniasse kaasati Narvast pärit Hispaania ja Venemaa jalgpallitäht Valeri Karpin. Ida-Virumaalt, kust peljati liitumisele vastuseisu kõige rohkem, tuli poolthääli 57 protsenti.