Mõisniku elu pole lihtne

28. detsember 2017 

Kui Mäetaguse vald neli aastat tagasi allkirjastas hispaanlastega lepingu Pagari mõisahoone müügiks ja selle renoveerimiseks, tundus, et mõlemal poolel on kasud sees. Hispaanlased pidid ajaloolise hoone omandamiseks välja käima sümboolsed 100 eurot, vald aga sai lahti koormast, mis silmanähtavalt lagunes ja säilitamiseks raha küsis.

Pärast aastaid ootamist selgus, et hispaanlastel siiski hoone kordategemiseks raha pole.

Praegu vald enam otseselt hoone võõrandamisest ei räägi ja arusaadav, et see poleks lihtne − seda näitas ka  äsjane kogemus.

Ajalooliste mõisatega ongi nii, et ühest küljest on tegemist väärtuslike arhitektuuriobjektidega, kuid nende kordategemine ja arendamine nõuab nii palju ressurssi, et investorid seda naljalt ette ei võta, kuna väljavaade, et see raha kunagi tagasi teenitud saab, on üsna napp.

Senisel Mäetaguse vallal on Mäetaguse mõisakompleksi arendamine südameasjaks olnud paarkümmend aastat. Kes jõuaks kokku lugeda need miljonid, mis sinna pandud on, rajatud on hotell, restoran, spaa ja ehitatud palju muudki. Aga kasumit teenima pole siiani seda saadud. Illukal on olnud lihtsam: seda mõisa on küll samuti suurte summade toel arendatud, kuid seal on vähemalt tegutsev kool. Ei maksa unustada, et Mäetaguse ja Illuka on aga olnud ühed Eesti rikkamad omavalitsused tänu põlevkivi kaevandamisest tulevale rahale. Erinevalt Kohtla vallast, mis on samuti palju kulutanud Kukruse polaarmõisa arendamisele, kuid tulevik on ikkagi selgusetu. Nii et mõisnik olla pole kerge, isegi kui selleks on maksumaksja rahast elav omavalitsus.