Liibanoni koer Kiige leidis uue kodu Ida-Virumaal

27. detsember 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
Elupõlise Pühajõe küla elaniku Rexi (vasakul) arvates pole võõramaine uusasukas Kiige nii suur staar midagi, et peaks üksi peremees Hendrikuga poseerima.

Elupõlise Pühajõe küla elaniku Rexi (vasakul) arvates pole võõramaine uusasukas Kiige nii suur staar midagi, et peaks üksi peremees Hendrikuga poseerima.

Novembri viimasel päeval Eesti rahuvalvajatega Liibanonist Eestisse jõudnud koer Kiige elab nüüd Pühajõe külas Andrese talus ja oskab rõõmu tunda nii tsiviilelust kui ka Eestimaa lumest.

 

Tegelikult ei olnud Kiige ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL osalenud Eesti rahuvalvajate teenistuskoer, vaid tavaline kohalik lontu, kes ära kodustati. Ilmselt oli ta jahimehe haavlipüssist haavata saanud. Lähedal baasis elanud Eesti ja Soome kaitseväelased turgutasid looma elule ning võtsid hiljem enda juurde elama.

Kahe riigi koostöös

Kui Pühajõe külast pärit seersant Hendrik Peet jõudis maikuus oma elu esimesele välismissioonile, oli hundikoera meenutav sõbralik neljajalgne juba täieõiguslik baasielanik.

“Me kõik hoolitsesime tema eest: toitsime, pesime. Ka Kiige Eestisse toomine oli kahe riigi koostöö tulemus − Soome kompaniiülem oli väga suur koeraarmastaja,” põhjendab Hendrik, miks koera ei tahetud Lõuna-Liibanoni pingekoldesse maha jätta.

Koerasoovijaid oli palju, aga enamik elab korteris ja päris toakutsu Kiige ei ole. Nii sai otsustavaks, et Hendriku isakodus on talle pakkuda nii jooksuruumi kui teiste neljajalgsete seltsi.

Rühmakaaslased on aga südamesse kasvanud hoolealust alati vaatama oodatud. Isegi põhjanaabrid tundsid huvi, kas võivad Kiigele külla tulla, seega saab Hendrik Ida-Virumaal rahvusvahelist rahuvalvajate turismi arendada.

Sealjuures võib Kiige uusi elamistingimusi julgelt eksponeerida. “Isa ja vanem vend ehitasid toonklaasi ja põrandasoojendusega kuudi,” tutvustab Hendrik Kiige uut eluaset. “Aga praegu ööbib Kiige toas, et aklimatiseeruda. Ja päeval jookseb väljas.”

Igal juhul tundub, et praegune kliima on rohkem konti mööda kui Liibanoni üle 40kraadine suvekuumus. Kiige puges selle eest peitu kliimaseadmega konteinerisse, kuhu oli sisustatud rahuvalvajate jõusaal. Õues patrullinud mundrimeestel polnud aga kusagile varjuda. “Vahel oli nii palav, et näpuotstest voolas niredena higi ja mitte millegagi ei suutnud end maha jahutada. Vahet ei olnud, kui palju endale vett pähe kallasid,” meenutab Hendrik.

Eestis seda muret ei ole. Külma eest peaks aga kapitaalne koeraelamu Kiigele kenasti kaitset pakkuma. Edaspidi tuleb tal seda jagada kahe retriiverikutsika Raju ja Kustiga, kes on praegu tubased.

Talu vanim koer Rex on 14aastane ja välja teeninud pensioni majas, mille ust ta ise avada oskab. Tema on praegu koerte hierarhias number üks.

“Kui Kiige tuli, siis esimesed kaks minutit ikka näidati hambaid ja pandi piirid paika. Lasin neil oma kraaklemised ära kraagelda,” jutustab Hendrik. “Eks Rex oli algul ka armukade.”

Põhjaranniku külaskäigu ajal jooksevad Liibanoni ja Eesti koer sõbralikult koos, ehkki kui Kiige saab peremehelt liiga palju tähelepanu, püüab Rex Hendriku paid ninaga endale nügida.

Passilt eestlane

Ametlikult on ka Kiige Eesti kodakondne.

“Liibanonis Kiige vaktsineeriti, ta sai kiibi ja Eesti passi. Süstide saamiseks tuli teha mitu sõitu teistesse baasidesse, kus oli loomaarst. Kiige pidas süstid ja kiibipanemise ilusti vastu − ei teinud isegi häält,” kiidab Hendrik, kelle kodus on koerad kogu aeg ringi jooksnud.

“Koer peab ikka majas olema,” peab ta suuremat kasvu neljajalgseid väärt turvalisuse tagajateks. Kui baasis elades peletas Kiige eemale kasse, šaakaleid ja rebaseid, siis Pühajõel piisab majakondsete ootuste täitmiseks juba sellest, et ta hoovis ringi jookseb. “Kui ikka koer on õue peal, siis keegi niisama sisse ei jaluta,” kinnitab Hendrik.

Kiige on oma peremehe sõnul üldiselt kuulekas, aga vahel teeb krutskeid ka. Neid kipub mängulusti täis noor koer tegema siis, kui on üksi jäetud − on ta ju harjunud elama koos kümnete mundrimeestega.

Uues kodus peab Kiige leppima sellega, et peremeest enamasti tema kõrval ei ole. “Mina hoolitsen selle eest, et tal oleks koeratoit, aga oma töö pärast ma ei saa siin iga päev olla,” selgitab Hendrik, kes veedab praegu jõulupuhkust soojal maal, et uuest aastast Scoutspataljoni koosseisus taas riiki teenida.

Uus välismissioon terendab ees mitte varem kui aasta pärast. “Seaduse järgi peab vähemalt 13 kuud vahel olema. Sel ajal teeme tööd Eestis ja hoiame oma taset,” räägib kaks aastat elukutselise sõduri ametit pidanud Hendrik.

Kui gümnaasiumis õppides tundis ta sellise elu vastu küll tõmmet, aga polnud valikus sada protsenti kindel, siis ajateenistuse ajal sai pilt klaariks. “Selgus, et mulle kaitseväelase amet sobib − istuv rutiinne töö mulle ei meeldi.”

Ehkki sõjaväelase elu määravad suuresti reeglid, jagub Hendriku sõnul argipäeva piisavalt põnevust ja lusti. Viimast tänu hea huumorimeelega kaaslastele. “Põhilised omadused, mis peavad sõduril olema, on hea huumorimeel ja paks nahk − asju ei saa isiklikult võtta.”

Aga tugev füüsis? “Hea vorm tuleb selle tööga juba iseenesest,” kinnitab Hendrik, kes on alati spordist lugu pidanud.

Lõpetuseks pärin, kuidas Kiige endale nime sai. Selgub, et see on lühend Kiigemäest. “Olen kuulnud sellist lugu, et keegi jäi missioonilt maha ja tema järgi pandi, aga kindlalt ei saa seda väita,” ütleb koera uus omanik.